Marko Mäetamm: minu Eurovisioon

Igal kevadel on Eurovisioon. Ja iga kord kui on Eurovisioon, tuleb mulle meelde hetk 1985nda aasta maikuus, kui ma vene sõjaväkke läksin. Nimelt juhtus siis niisugune asi, et kui meid hommikul vara Lasnamäe kogunemispunktist Balti jaama viidi ja Riia rongi peale pandi (või oli see Tartu rong ja seal istusime Riia rongi peale ümber või midagi niisugust), kohtasin perrooni peal klassiõde Evat.

Eva ütles, et ta sõidab ka Tartusse ja et ta olla käinud oma Tallinna sõbranna juures, et Soome televisioonist eelmisel õhtul Eurovisooni vaadata. Mujal ju Soome telekat ei näinud kui Tallinnas ja vist ka selle lähiümbruses. Ning kui häält ka tahtsid, tuli teleasse panna veel ka üks seadeldis, mida nimetati soome plokiks. No ja küllap Eva sõbranna telekal ka see soome plokk oli, sest mis sa seda Eurovisiooni ilma hääleta ikka vaatad.

Ma siis pärast seal rongis mitu aega mõtlesin, et vaat kus, või tema vaatas eile õhtul sõbranna juures Eurovisiooni. Samal ajal pidin mina Lasnamäe kogunemispunktis kohustuslikus korras vaatama iidamast-aadamast vana vene filmi “Kommunist” ja pärast seda veetma pikal laudadest lavatsil praktiliselt uneta öö. Lavats oli küll pikk ja 2-korruseline, aga poisse oli sinna kokku aetud nii palju, et ära mahtusime ainult nii, et lamasime külili, täpselt nagu tallinna kilud karbis. Ja külge sai keerata ainult nii, et kogu rida korraga keerab. Kõlab küll uskumatult justnagu mingis nõmedas anekdoodis aga paraku täpselt nii see oli. Öö jooksul, ma avan, et toimus umbes kaks külje keeramise aktsiooni. Praegu, 52-aastasena oleks seda ilmselt suht raske üle elada, sest kondid jäävad kangeks juba siis, kui natuke kauem ühes asendis televiisori ees istuda. Öö otsa liikumatult külje peal magamise järel ma ausalt öelda ei kujuta ette, kuida ennast uuesti liikuma saaks. Rongist ilmselt oleks ma igal juhul maha jäänud.

Kui juba selle rongisõidu peale jutt läks, siis tasub meenutada, et see kestis oma kaks ööpäeva ja meid eskortinud ohvitser ei andnud kogu selle aja vältel kõige vähimatki vihjet, kuhu me täpselt sõidame. Vahet muidugi polnud ka, sest oli ju selge, et kaheks aastaks ja sõjaväkke ning sel hetkel meile niisugusest napist teadmisest täielikult piisas.

Kusagilt tekkis iga natukese aja tagant viina. Alguses ei saanud arugi, kustkohast, siis aga selgus, et seesama meid eskortinud napisõnaline ohvitser käis märkamatult meile seda restoranvagunist toomas. Ilmselgelt selleks, et me – va balti fašistid mingit jama välja ei mõtleks ja oma platskaardis paigal püsiksime. Ning asi töötas. Muudkui jõime aga viina, täpselt nagu selles hiljuti kosmilistele radadele siirdunud Onu Bella kõige kuulsamas laulus. Vahepeal magasime, kes kus lääbakil maas. Kokku oli meid viis või kuus poissi ja kogu pirakas vagun oli meie päralt, ei ühtegi reisijat rohkem. Meid eskortinud ohvitser pesitses kõrvalvagunis ja käis ainult aeg-ajalt läbi, kas siis kütust juurde toomas või niisama igaks juhuks vaatamas, kas me ikka elus oleme. Kui ma seda praegu kirjutan, siis hakkan mõtlema, et küllap oli tal seal teises vagunis mõni sõbranna, kellega ta sai meid niimoodi pooleldi koomas hoides rahulikult kuramaasitada (kuramaasitamine on termin, mida kasutas mu samuti tänaseks kosmilistele radadele siirdunud ema). Või siis meeldis meie ohvitserile tõesti lihtsalt üksinda olla. Mõlemad variandid on võrdselt tõenäolised, nii et mine ja võta seda nüüd 33 aastat hiljem enam kinni. Ja jällegi – mis vahet sellel ongi.

Vaguniakende taga tuhises mööda erkroheline kevadmaastik, meil aga pummelung muudkui käis. Mingil hetkel avastas keegi, et vaguni põranda sees on luuk. Ja luugi all – vann! Niimoodi vagunipõrandaga tasapinnas justnagu bassein. Tõeline vene leiutis. Ja mõistagi ülimalt praktiline, arvestades toonase Nõukogude Liidu territooriumi üüratut mastaapi. Selgusetuks jäi, kuidas seda vanni veega täideti, sest mingit kraani selle juures ei olnud. Ilmselt ämbritega, aga see pidi ikka õudne solberdamine olema. Lased peldikus ämbri vett täis, ukerdad sellega keset platskaarti ja valad siis pahinal vanni tühjaks. Ja nii ei tea kui palju kordi, sest vann oli tõesti üüratu. Võimalik muidugi, et tegelikult pidi olema seal ka kraan, aga unustati ära või midagi. Vene ajal oli palju niisuguseid poolikuid ja täiesti jaburaid insenertehnilisi lahendusi. Ronisime kõik kordamööda sina kuiva vanni ja siis jälle välja ning nalja kui palju. Ikkagi midagi uut selleks ajaks juba täiesti rutiinseks muutunud keskkonnas.

Kui muudkui aga juua ja juua ja mitte üldse süüa, siis mingil hetkel asi lihtsalt läheb imelikuks kätte. Nii ka meiega. Kes muutus niisama melanhoolseks, kes lahistas lausa nutta. Mõni koleerilisem tüüp muutus raevukaks ja lubas kõigile “seal” tappa anda, omamata samal ajal vähimatki ettekujutust, kus see “seal” on. Eks tuli melanhoolseid mõtteid pähe minulgi. Et tahaks kangesti koju tagasi. Ja et ei tea, kuidas see Eurovisioon siis ikka oli ka, ei jõudnud ju täpsemalt selle klassiõe Eva käest uurida. Ma olin ise ka mõned aastad varem ühte Eurovisiooni näinud. Millalgi seitsmekümnendate lõpus. Olime Tallinnas sugulasel külas ja oli see nüüd spetsiaalselt rihitud või kogemata, igatahes tuli sugulase väikesest mustvalgest ning samuti soome plokiga varustatud telekast Eurovisioon. Mina maakas polnud kaugel Läti piiri ääres elades millestki niisugusest üldse kuulnudki ja ahmisin kogu seda välismaakeelselt virrvarri endasse nagu vähegi sain. Nagu käsn! Nagu Käsna Kalle! Kaks lugu on sellest mustvalgest elu esimesest Eurovisioonist meeles siiamaani – ühes korrutati koguaeg sõna “Hallelujah” ja teises kordus iga natukese aja tagant nimi Dschinghis Khan.

Ja pärast sõitsime ilusasti koju tagasi. Sinna Läti piiri äärde. Aga nüüd…

Kevadine loodus muudkui aga vuhises akende taga ja mingil hetkel lõpetas meid eskortinud eraklik ja salapärane ohvitser meile kütuse juurde toomise. Tuiutasime pooleldi ärkvel, pooleldi püstjalu magades mööda oma tühja vagunit ringi, saamata aru, mis päev on, palju on kell ja mis üleüldse toimub.

Ja siis ühel hetkel… olimegi kohal.

Palav ja täitsa teistsugune õhk. Päikesetõus. Mingisuguste märkide järgi tuvastas keegi, et vist on Ukraina. Paksult meiega samasuguseid kudenud tüüpe täis tuubitud tumeroheline buss transportis meid läbi unest ärkava tundmatu ja visuaalselt mitte just kõige atraktiivsema linna.

Sõjaväeosas oli parasjagu äratus. Hiiglaslikest hallidest kasarmutest voolas katkematu joana välja mustade kirsade, khakivärvi kalifeede ja paljaste ülakehadega sõdureid. Meeletu mass. Seejärel organiseerus see mass justnagunagu võluväel korrapärasteks ristkülikukujulisteks kogumiteks ning alustas laulu lahti lüües hommikujooksu. Mõnede rühmade laulud kattusid, aga üldiselt oli igal rühmal isesugune laul. Mis tähendas, et tulemuseks oli täisväärtuslik patriootilis-sõjaline kakofoonia.

Palun, siin on teile teie Eurovisioon, vastne sõjaväelane Mäetamm! Palju õnne! Ja pange vaim valmis!

Nojah. Mis siis muud kui – Hallelujah!

Marko Mäetamm

Mäetamm Marko on kunstnik. Tema töödes leiab kommentaare nii ta isiklikule elule kõige intiimsemal tasandil kui ka teda puudutavatele-mõjutavatele sündmustele meid ümbritsevas ühiskonnas laiemalt. Marko kirjutab ja joonistab Edasile sellest, mis tundub tema arvates oluline ja mis võiks korda minna ka Edasi lugejatele. Loe artikleid (100)