Teatriarvustus. “Puudutada kuud”: vaimustav kogemus

90ndate algus Eesti külas. On üks pere, kus tütar tahab tantsida, vend ajab linnas äri, isa nutab taga sovhoosi, ema igatseb uut pliiti ja tädi on rahvatantsurühmaga esimese välisreisi ootel. Külla saabub poiss, kes tantsib teisiti, kes on teisiti. Uus aeg toob uued unistused, mille täitumine näib olevat nii lähedal nagu kuu, mis selgel ööl akna taga ärkvelolijaid oma lummusesse püüab. Aga kuu poole sirutuva käe ette jääb klaas ja see on aastatega määrdunud. Uus raha, uued mõnuained, uued arusaamad ja väga vanad vaenud katavad akna aina paksema saastakorraga, nii et lõpuks tuleb see klaas puruks lüüa. “Puudutada kuud” on Rakvere Teatri ja Fine5 Tantsuteatri ühisprojekt sarjas „Sajandi lugu”, mis on teatrite ühiskingitus Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks.

Lavastus:  Puudutada kuud
Lavastaja: Peeter Raudsepp
Teater: Rakvere Teater
Kestus:  2 tundi ja 50 minutit
Esietenduse kuupäev: 13. aprill
Külastuse kuupäev: 21. aprill

Nagu peaaegu alati, saali istudes olid mu mõtted mujal ja väga mitte valmis uut vastu võtma, vähemalt nii tundus.

Foto: Rakvere Teater

Algus oli kurvastav ja natuke sünge. Grupp tantsis tuljakut, kuid seda ühte vaest hinge ma märkasin kohe. Ta ei osanud kogeda täisväärtuslikku eneseväljendust läbi selle tantsu. Peategelane oli väga armas tüdruk. Temas oli palju kriitilist mõtlemist ja võitlejavaimu, kuid tal polnud piisavalt oskusi, et oma mõtteviis rakendada ja motiveerida oma tantsurühma. Peagi saime tuttavas ka teise peategelasega, kes osutus tüdruku vastandiks. Poiss jagas õpetusi, kuidas vabastada keha pingest ja tantsida vabalt. Inspireeriv jutt. Ta oskas olla nii hea õpetaja olla tänu sellele, et oli saanud hakkama oma minevikuprobleemidega.

Lavastus tundus mitmekülgne ja tasakaalustatud. Oli piisavalt mõistlikku juttu, probleeme, värve, helisid, liikumist ja armastust. Läbitungivalt mõjus. Kasulik.

Võibolla mängitaksegi tülitsemist nii halvasti just selle pärast, et neile endale ei meeldi seda emotsiooni omada. Sest ainuke karakter, kes mulle algusest lõpuni ei meeldinud, oli tüdruku ema, kelle iseloom põhineski sellel, et mitte midagi ei ole hästi ja kõik teised on süüdi tema muredes.

Vaadates saalis ringi, ei olnud üldse näha, kuidas inimesed mõistavad etendust. Kas üldse ja kas neile meeldib ja kuidas nad seda vaadates end tunnevad ja kui palju nad üldse süvenenud on. Kõik vaatasid nii tarkade nägudega. Minust on näha igat muutust, eriti vaimustust! Ma tahan, et see jääks kaamera peale, sest see emotsioon juhtub nii harva, aga teeb momendi väga väärtuslikuks. Oli endalgi huvitav jälgida, kuidas igavama stseeni ajal vajusin sügavamale tooli sisse ja kui midagi hakkas toimuma, ärkasid ka minu meeled ja nägemistrajektoor põikles peade vahel, et näha laval toimuvat. Lõpuks imes etendus mind endasse, ma ajasin selja sirgu ja olin eeskujulik teatrivaataja.

Rakvere Teater on praegu mu lemmik istekoha mugavuse mõttes. Nii laiuses kui pikkuses on, kuhu jalgu sirutada, isegi pea saab puhata seljatoel. Ma nii väärtustan mugavat istumist, see võimaldab paremini etendust nautida.

Kokkuvõttes olin kogemusest nii vaimustuses, et tagasiteel Rakverest Tallinnasse istusin kogemata valele rongile (suunaga Narvasse). Järgmises peatuses tulin maha ja hääletasin pool teed koju. Üks väärtuslik mälestus tööpäevast.

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (23)