Vox Populi: Väärtused & reaalpoliitika. Kui reaalne on vähendada ühiskonnas kiusu?

Foto: Pixabay.com

Ideaalid ja reaalne elu. Täielikku üksmeelt kõiges on keeruline leida. Alati on hulk neid, kellele teema läheb korda ja neid, kellele konkreetne vaatenurk on ükskõik. Terve ühiskonna ja inimese enda arengu ja rahulolu saavutamise jaoks on toetav ja positiivne õhkkond kasulikum. Kui reaalne on tänapäevases hektilises maailmas suuremat konsensust saavutada, mis peaks selleks juhtuma? Oma arvamuse ütlevad haridus- ja teadusminister Mailis Reps, Heateo Sihtasutuse tegevjuht Pirkko Valge, Telia erakliendiüksuse juht Holger Haljand.

Artiklisari “Vox populi: kuidas jõuda küberkiusamisest aruka suhtluskultuurini?” ilmub Edasi ja Telia koostöös ning selle eesmärk on kutsuda teema üle kaasa mõtlema, mida saab igaüks selle nimel teha.

Mailis Reps: käitumise muutumist ei saavuta kunagi kurjaga

Digi saadab meid igal sammul ning on avardanud tohutult võimalusi suhtlemiseks, töötamiseks, õppimiseks ja ajaveetmiseks. Seejuures kipume aga unustama selle negatiivseid külgi. Või on tegu valdkonnaga, kus kasud kaaluvad üles kahjud?

Uuringud on näidanud, et koolikiusamine ei ole kuskile kadunud, vaid on muutnud oma vormi ja kolinud digitaalsetesse keskkondadesse. Seepärast tundubki, et koolikiusamine väheneb, kuid tegelikult poeb see silmade eest peitu. Nii nagu täiskasvanud kiusavad sõpra, kolleegi, teenindajat „läbi lillede“ ja „ümber nurga“, on sellest õppust võtnud ka meie noored, kes peavad Interneti-suhtlust millekski anonüümseks, kus ekraan justkui teeb katet. Me ei tohi täiskasvanu ja lapsevanemana võtta hoiakut, et Internetis öeldu teeks justkui vähem haiget.

Mõelgem, mitu korda oleme saatnud kolleegile kurja kirja.

Olgu siis põhjusega või mitte. Alati jääb sellest halb tunne ning suure tõenäosusega ei saavutata seda, mida loodeti. Miks siis üldse seda öelda? Inimesed on erinevad – nii välimuse, käitumise, maailmavaate kui palju muu poolest. Mis ühe meelset kuld, see teise meelest muld. Kuid iga eriarvamust saab lahendada rahulikult ja sõbralikult ning mitte andes võimalust kiusu tekkeks ja süvenemiseks.

See kõlab küll trafaretselt, kuid on ometi tõsi – peame täiskasvanutena näitama oma käitumisega noortele eeskuju. Kui meie lapsed näevad, et ütleme kassajärjekorras teenindajale halvasti, siis tõlgendavad seda kui normikohast ja aktsepteeritud käitumist. Kui teenindajale on lubatud öelda halvasti, siis miks mitte koolikaaslasele või sõbrale? Täiskasvanu ei pea olema moraalimajakas, vaid piisab ka sellest, kui kellelegi õigel ajal midagi positiivset öelda ja negatiivse kogemuse puhul vait olla.

Käitumise muutumist ei saavuta kunagi kurjaga, vaid kuhja präänikutega. Täna võib olla kiusamisvaba kool või töökoht utoopia, kuid ühiskond on võimeline positiivseteks muutusteks. Muutus algab Sinust! Kui tahad, et sul sõpru oleks, ole ise sõbralik. Kui tahad, et teised sind austaksid, siis austa ise teisi. Ka küberruumis.

Pirkko Valge: vähem sildistamist, rohkem mõistmist

Eesti on Euroopas koolikiusamise vallas esirinnas. Igal aastal kogeb üle viiendiku lastest koolikiusamist. See on kordades suurem hulk lapsi kui Põhjamaades. Juhtumisi on Põhjamaad riigid, kus elavad ühed maailma kõige õnnelikumad inimesed. Meie eludes on õnnelikkuse edetabeli kohaselt vähem õnne ja rahulolu. Meie lapsed kiusavad koolides, täiskasvanud DELFI kommentaariumis, vanemad ametikohal.

Hästi lihtne on jagada maailma kaheks. Kiusamise puhul need, keda kiusatakse ja nendeks, kes kiusavad. Meie esimene reaktsioon oleks lohutada esimesi ja kurjustada teistega. Mis juhtuks siis kui me alustaks hoopis kaastundest kiusaja vastu? Sest kui veidi sügavamale vaadata, siis on kiusliku käitumise ja agressiivsuse taga inimene. Ja tihtipeale on see inimene hädas iseenda või ümbritsevaga.

Laste puhul mõistame aina enam seda, et ka eksinud laps vajab tuge.

Last ära kuulamata ja põhjuseid välja selgitamata me ainult kasvatame tema koormat. Oma töös olen kokku puutunud juhtumitega, kus just varguselt vahele jäänud lapsega rääkides selgub, et ta elab olukorras, kus karm füüsiline vägivald on tema igapäeva osa. Varastamine oli tema viis väljendada seda, et ta ei saa selle olukorraga hakkama.

Mis juhtub siis kui see laps või mõni teine laps, kasvab üles ilma abi saamata? See laps on ise ühel hetkel kellegi õpetaja, kellegi ülemus või töökaaslane. Lahenduseta mured või tänapäeva maailma kiiruses tekkinud ebakindlus loob lõputult võimalusi kiireteks vastandumisteks.

Riigimehed ja meedia, kellel on varasemas olnud roll ühtsete väärtuste kujundamisel ja ühisosa loomisel, kasutavad tekkinud olukorda maksimaalselt ära enda huvide eest seistes. Konsensus kui selline on harv nähtus. Samas peaks olema võimalik rahumeelne dialoog, kus kõik tunnevad ennast oma arvamusi väljendades turvaliselt ja veelgi enam, tunnevad, et neid on kuulatud.

Inimlik viis siit edasi minekuks oleks võtta maha kõik sildid, mida me üksteisele kleebime – seoses erinevate väärtuste, käitumise, väljanägemise, eelistuste või kultuuriga – ja vaadata otsa inimesele. Hinnata tema tugevusi ja mõista tema hirmude, ebakindluse ja mittemõistmise tagamaid. See ei ole küll lihtne, aga tänases ühiskonnas ei ole meil valikut. Kaastunne ja heatahtlikkus on hirmu ja kiusu keskel meie parimad abimehed.

Holger Haljand: aitab positiivne eeskuju & energia

Kõik algab meist endist. Justnimelt meist, mitte kellestki teisest. Me ise loome ja kujundame oma maailma ja nii on ta ka meie nägu. Näpuga teistele näidata pole mõtet. Vaid meie ise saame vajadusel muutuda ning muuta maailma enda ümber.

Usun, et meie peamine ülesanne peakski olema muuta meid ümbritsev paremaks. Kui me ootame, et keegi teine seda teeb, ootavad nõndasamuti ka kõik teised. Kui me võtame midagi ette, siis võtavad ka teised.

Meie mõtetel, sõnadel ja tegudel on oluliselt suurem jõud kui me oskame ette kujutada!

Kiusul on paraku ääretult võimas negatiivne energia. See võimendub eksponentsiaalselt just nende peal, kes teavad, näevad või kuulevad, kuid valivad mitte sekkuda. Ja muidugi võimendub kius ka nende peal, kes on nõrgemad ja lähevad mingil põhjusel sellega kaasa.

Ma usun, et meie ülesanne selles olukorras pole kritiseerida ja karistada, sest ka see on negatiivne energia, mis ainult võimendab olemasolevaid probleeme. Vastupidi. Me peame näitama üles hoolivust nii nende suhtes, kes kannatavad kiusu all kui nende suhtes, kes kiusavad, sest ka nemad tegelikult kannatavad. Olen veendunud, et inimloomuses valitseb vaikimisi tasakaal ja ükski inimene ei ole oma loomult halb ega kiusajaks sündinud. Just nõrgemaid aidates tegeleme põhjustega, mitte tagajärgedega.

Aidata saab positiivse eeskuju ja -energiaga. Paneme tähele, mis maailmas toimub ja kuidas iga meie tegevus mõjutab ja kujundab meid ümbritsevat maailma. Hoolime üksteisest ja ümbritsevast.

Nelja nädala jooksul uurime erineva taustaga Eesti inimestelt nende mõtteid ja ettepanekuid, kuidas jõuda küberkiusamisest aruka suhtluskultuurini. Kui lugejal on teemakohaseid asjalikke ettepanekuid, palume oma lühike kommentaar saata aadressil hello@edasi.org, märgusõnaga “Suhtluskultuur”, sisukamad kommentaarid võivad leida tee Edasisse. Kõiki sarja kuuluvaid artikleid saad lugeda siit.