Kariina Laas: veelkord autismist, ema silmadest & vaktsiinidest

Kariina Laas

Kliiniline psühholoog Hannes Kuhlbach on avaldanud mitmeid pädevaid arvamusartikleid, kuid 30.04.2018 ilmus veebiajakirjas „Edasi“ temalt artikkel „Lapse üksindus peegeldub ema silmades“ *, kus ta kahjuks väljendas mitmeid seisukohti, mis lähevad vastuollu nii teadlaste kui autismispektri häiretega tegelevate spetsialistide ja muidugi otseselt asjassepuutuvate lapsevanemate kogemustega.

*Pealkiri on muudetud, originaalis “Lapse autism peegeldub ema silmades”.

Lühidalt öeldes on autism või autismi spektri häire käitumuslikult defineeritud neuroloogiline arenguhäire, millel on erinevad raskusastmed, mis avaldub valdavalt enne 3. eluaastat ja mida iseloomustavad püsivad puudujäägid sotsiaalses suhtluses erinevates kontekstides ning piiratud huvid, käitumismustrid ja korduvad tegevused (Amaral, 2017; DSM-5).

Autori mure perede pärast, kus vanemad oma laste arvelt liigselt nutiseadmetega tegelevad, on inimlikult mõistetav, sest see võib äärmuslikus vormis võtta laste väärkohtlemise mõõdu. Kuid pole tõendeid, et ema virtuaalmaailmas viibimine lapsel autismi tekitab. See ei tähenda, et laste hooletussejätmine oleks aktsepteeritav – vaimse ja füüsilise väärkohtlemise negatiivsed mõjud nii autistlikele kui ka mitteautistlikele lastele võivad ulatuda ka täiskasvanuikka.

Jääb mulje, et autor on toetunud mitmele vanale teooriale, millest ühe hülgamisele aitas paremate tõendite valguses kaasa teooria looja ise ja teine osutus võltsinguks, kuid millede mõjud on kandunud 21. sajandisse.

Kõigepealt eelmise sajandi keskel levinud nn „külmkapi“ ema teooria, mille kohaselt tekitaks autismi justkui ema vähene soojus, sest siis ei teki vanema ja lapse vahel normaalseks psühhosotsiaalseks arenguks vajalikku lähedast sidet. Juba Leo Kanneri originaalartikkel (1947) kirjeldas vaid ühe autistliku lapse vanemaid kui külmi ja eemalolevaid ning edaspidi saadi aina paremini aru, et vanemate, peamiselt emade, süüdistamine on väiklane ning suur osa põhjustest peitub bioloogias ja keskkondlikes tegurites. Külmkapiemade teooriaga samal ajal hakkasid sagenema ka diagnoosimised, kuid see leidis aset seetõttu, et varem ei olnud autismi diagnostilisi kriteeriume veel olemas. Ja ega enne seda lastesse suhtumine ju kuidagi soojem polnud – pigem vastupidi.

Teine legend, mis hoolimata algallika võltsinguks tunnistamisest ja tõendite puudumisest visalt edasi elab, puudutab vaktsineerimise ja autismi seost. Nimelt avaldas Briti gastroenteroloog Andrew Wakefield 1998. aastal prestiižses teadusajakirjas The Lancet hirmutavate tulemustega uurimuse. (Etteruttavalt – enam seda artiklit Lanceti kodulehelt ei leia, sest see osutus võltsinguks ja eemaldati 2010.) Wakefield väitis, et MMR vaktsiin (measels, mumps, rubella), mida leetrite, mumpsi ja punetiste vastu lastele süstitakse, tekitab autismi ja sooltepõletikku. Loomulikult oli sellisel leiul üle maailma lai kõlapind, mis väljendus vaktsineerimise vähenemises. Autismi numbreid see ei vähendanud, küll aga kasvas hüppeliselt mainitud nakkushaiguste põhjustatud raskete tüsistuste ning surmade arv.

Lai kõlapind tähendas ka seda, et suure hirmuga hakati kiiresti üle maailma sarnaseid tõendeid otsima. Ainus asi aga, mida erinevad üksteisest sõltumatud grupid leidsid, oli see, et MMR vaktsiini ja autismi vahel pole põhjuslikku seost ja, et autism ja soolepõletik pole omavahel seotud (nt Institute of Medicine, 2004; Doja & Roberts, 2006; Taylor & Swerdfeger, Eslick, 2014; Demicheli jt 2012).

Alles seejärel hakati täpsemalt uurima, kuidas Wakefield hirmutava tulemuseni jõudis. Tema teadusartiklil oli mitmeid puudusi, näiteks väike ja kallutatud valim, kuid kõige õõvastavamate tõikadeni jõuti alles siis, kui asi aukohtusse anti. Valimi moodustasid vaktsiini suhtes negatiivselt meelestatud vanemate 12 käitumis- ja kõhuprobleemidega „varem normaalset“ last, kellest 8-l oli hiljuti olnud MMR vaktsineerimine, hiljem selgus aga, et probleemid olid neil ilmnenud ka enne vaktsineerimist… Edasi – Wakefield oli jätnud raporteerimata huvide konfliktid, mille kohaselt ta oli saanud hulga raha advokaadibüroolt, kelle olid palganud anti-MMR aktivistid (Deer, 2004). Ta tegi lastele kolonoskoopiat (äärmiselt ebameeldiv ja valulik protseduur) eetikakomitee luba omamata, ja ignoreeris laboriandmeid, mis polnud ta soovidega kooskõlas. Ilmnes, et tegemist oli võltsinguga ka andmeanalüüsi seisukohalt – toorandmete analüüs aastatel 2010-11 andis teised tulemused. Juba enne, kui andmeanalüüsi võltsing avastati, tegid Wakefieldi 10 kaasautorit ühisavalduse (Murch jt 2004), milles muutsid artikli järeldusi.

Wakefield arvati ebaeetilise käitumise ja tulemuste fabritseerimise tõttu UK meditsiiniregistrist välja, võltsitud publikatsioon eemaldati teaduse andmebaasidest, kuid ulatuslik kahju meditsiinile ja ühiskonnale on visa taanduma. Irooniline on siinjuures see, et MMR vaktsiin ja autism on seotud küll, aga hoopis teistmoodi – kui ema haigestub raseduse ajal punetistesse, siis võib loote ellu jäädes lapsel tekkida neuronaalne arenguhäire, sh autism (Amaral, 2017 ülevaateartikkel). Ka Chess 1971 & 1977 uuringute alusel said 7% punetistega kokku puutunud lastest autismi diagnoosi. Seega vaktsiinid pakuvad hoopis autismi eest kaitset.

Nagu ülalpool mainitud, alustati autismi diagnoosimisega alles eelmise sajandi keskpaigas, mis ei tähenda, et autistlike joontega inimesi varem olemas ei olnud, me lihtsalt rääkisime neist teistmoodi. Ka näiteks aktiivsus-tähelepanuhäire Paunvere Tootsid on alati olemas olnud. Konspiratsiooniteoreetikuid erutab aga rohkem see, miks diagnoosimine mõnekümne aastaga mingit läve ei saavutanud, vaid on pea eksponentsiaalselt kasvanud (Hansen, Schendel & Parner, 2015). See ei tähenda, et süüdi oleks vaktsineerimine ja nutitelefonid või et epideemia on lahti – peamisteks põhjusteks on diagnostiliste kriteeriumite leebemaks muutmine, inimeste teadlikkuse tõus (osatakse tähelepanu pöörata ja minnakse arsti juurde), stigma vähenemine (pole enam häbi, ei pea varjama) ja eriti USA-s autismispektri diagnoosiga inimestele paremate toetusprogrammide võimaldamine, st diagnoos on kasulik. Viimast kinnitab ka diagnooside kahekordne erinevus USA osariikides vastavalt sellele, kus on autismiga inimestele paremad või halvemad ravivõimalused ja kus pääsevad (Baio jt, 2018).

Sisulisi autismi põhjuseid on lisaks ohtlikele viirustele, nagu punetised, veel. Arenenud meditsiin päästab paljude enneaegsete laste elusid, kuid neil on ajalistest lastest rohkem arenguhäireid. Ema autoimmuunhaiguste puhul võivad organismis ringlevad antikehad sünnieelse riskifaktorina autismispektri häiretega seotud olla (Fox-Edmiston & Van de Water, 2015). Samuti võivad paljud ravimid, mis pole vaktsiinid, eriti raseduse ajal tarvitatuna, lastel arenguhäireid põhjustada (Amaral, 2017 ülevaade).

Lõpetuseks, autori arvamusartiklist inspireeritud tsitaat ühe hea kolleegi kirjast teisele murelikule kolleegile: “Lapse autism peegeldub ema silmades küll – oled ju sinagi oma vastuvõttudel näinud neid segaduses, löödud, hirmunud ja ennast süüdistavaid emasid.” Loodame väga, et Hannes Kuhlberg tutvub edaspidi põhjalikumalt kajastatavate probleemide taustaga ning suhtub tundlike teemade kajastamisse vastutustundlikumalt.

Kommentaar

* Kariina Laasi teadmisel lisame käesolevale artiklile ka Hannes Kuhlbachi kommenaari tema palju vastukaja leidnud artiklile “Lapse üksindus peegeldub ema silmades” (originaalis “Lapse autism peegeldub ema silmades”).

Hannes Kuhlbach: “Artiklit kirjutama ajendas tendents, et järjest enam aega ja energiat kulub virtuaalsuhtlemisele, selmet inimesed suhtleksid päriselt omavahel, luues isiklikus kontaktis olles palju rikkama ja isiklikku kasvamist pakkuva ühenduse. Omaette olemise eelistamine võib olla nii geneetilise, kasvatusliku kui keskkondliku põhjaga ja ei tähenda automaatselt autismi ega selle diagnoosi. Minu poolt paralleeli tõmbamine tühja pilgu ja vanema pilgu mujale suunatuse vahele on pigem kirjanduslik võte, mitte teaduslik väide. Seega olgu öeldud, et ma ei väida, arva ega tugine ühelegi teadusartiklile, kui kasutan sõnastust “on kalle autismile piltlikult loodud”. Korrektsem oleks kasutada siinkohal autismi asemel sõnastust “üksinda omamaailma kinnijäämine”. 

Viites keskkonnale, vaktsineerimistele ja muule ebateaduslikule kasutasin ebaõnnestunud sõnastust, õigem oleks selguse huvides olnud kohe kasutada jutumärke. Olen teadlik teadusajaloo ebaõnnestumiste varasalve kuuluva vanemliku suhte külmuse kui ühe või peamise autismi tekitaja põhjusliku seose mittekorrektsusest, samuti ka sellest, et ükski artiklis vildakalt viidatud tegur üksinda või peamiselt ei tekita ega põhjusta autismi. Tahtsin öelda, et põhjuste otsimisel on inimese meel väga leidlik ja ilma selgituseta olekut on palju raskem taluda, kui sobiva väärselgituse võtmine. Ka geneetiline (ette)määratus ei saa peamisena autismi aluspõhjaks olla, sest geeniekspressioon omakorda sõltub tuhandest lisategurist ehk teaduslikumas keeles saab rääkida ristuvatest ja kumuleeruvatest mõjudest, mida modelleerida ja usaldusväärsetele tulemustele pretendeerivalt uurida ei olegi veel kahjuks võimalik. Autismigeeni ei ole ega leita. 

Lapse varane areng ja mina, sealhulgas intersubjektiivse mina, moodustumine on meeldivalt  põhjalikult ja näidetega illustreeritult lahti kirjutatud Daniel N. Sterni raamatus “The Interpersonal World of the Infant” (Karnac Books, London 1998), kust pärineb ka mõte: “Lapses (7-9 elukuu vahel arenema hakkav) uus, subjektiivse mina domeen avab võimaluse intersubjektiivsuseks lapse ja ema vahel. See on tohutu arenguhüpe, mis võimaldab inimlapsel hakata teise inimolevuse meelt lugema, sellega samastuma ja joonduma; või siis valesti lugema, mitte samastuma, mittejoonduma”. 

Teise inimese subjektiivsuse mittemõistmine jätab inimese üksinda, piltlikult oma sisemaailma vangi. See ei ole üheselt võrdsustatav autismiga; autismi kliiniline diagnoos põhineb peamiselt käitumise kirjeldamisel. Vabandan kõigi inimeste ees, kellele minu mõttearendus ja keelekasutus liiga tegi, ma ei tahtnud seda.”

Kariina Laasi artikli kasutatud kirjandus:

  • Autismi ja MMR legendi kohta on palju materjali, nt siit
  • Amaral, D.G. (2017). Examining the Causes of Autism. Cerebrum: cer-01-17. Published online 2017 Jan 1.
  • Baio, J., Wiggins, L., Christensen, D.L., Maenner, M.J., Danield, J., …, Dowling, N.F. (2018). Prevalence of Autism Spectrum Disorder Among Children Aged 8 Years — Autism and Developmental Disabilities Monitoring Network, 11 Sites, United States, 2014. CDC Surveillance Summaries, 67(6);1–23
  • Chess S. Autism in children with congenital rubella. J Autism Child Schizophr. 1971;1(1):33–47.
  • Chess S. Follow-up report on autism in congenital rubella. J Autism Child Schizophr. 1977;7(1):69–81.
  • Deer B (22 February 2004). “Revealed: MMR research scandal”. The Sunday Times. London. Retrieved 2018-05-02.
  • Deer B (2007). “The Lancet scandal”. Retrieved 2007-09-23.
  • Demicheli, V., Rivetti, A., Debalini, M.G., Di Pietrantonj, C. (2012). Vaccines for measles, mumps and rubella in children. Cochrane Database Syst Rev. 2:CD004407.
  • Diagnostic and Statistical Manual of Mental Disorders (DSM-5)
  • Doja, A., Roberts, W. (2006). Immunizations and Autism: A Review of the Literature. Canadian Journal of Neurological Sciences, 33:341-346.
  • Fox-Edmiston E, Van de Water J (2015). Maternal Anti-Fetal Brain IgG Autoantibodies and Autism Spectrum Disorder: Current Knowledge and its Implications for Potential Therapeutics. CNS Drugs. 29(9):715-24.
  • Hansen, S.N., Schendel, D.E., Parner, E.T. (2015). Explaining the Increase in the Prevalence of Autism Spectrum Disorders. The Proportion Attributable to Changes in Reporting Practices. JAMA Pediatr. 169(1):56-62. doi:10.1001/jamapediatrics.2014.1893
  • Murch, S. H., Anthony, A., Casson, D. H., Malik, M., Berelowitz, M., Dhillon, A. P., Thomson, M. A., Valentine, A., Davies, S. E., Walker-Smith, J. A. (2004, March 6). Retraction of an interpretation. The Lancet, 363.
  • Taylor, E., Swerdfeger, A.L., Eslick, G.D. (2014). Vaccines are not associated with autism: an evidence-based meta-analysis of case-control and cohort studies. Vaccine, 32: 3623-9.
  • Institute of Medicine (2004). Immunization Safety Review: Vaccines and Autism. Washington, DC: The National Academies Press.
Kariina Laas

Kariina Laas

Kariina Laas on Eesti Psühholoogide Liidu president, kliiniline psühholoog, teadlane ja lektor. Loe artikleid (1)