Teatriarvustus. “Tuul kuu pealt”: lastelavastus, mis sobib ka täiskasvanutele

Meie ees avanes peaaegu, et imedemaa. Lühidalt on mul antud lavastust väga raske kokku võtta, sest välja toodud oli mitu olulist ja kasulikku mõtlemiseks aspekti nii lastele kui ka nende vanematele ja mitte vähemal määral.

Lavastus:  Tuul kuu pealt
Lavastaja: Marika Palm
Teater: Ugala Teater
Kestus:  2 tundi ja 25 minutit
Esietenduse kuupäev: 06. aprill
Külastuse kuupäev: 16. aprill

Kaks armsat väikest tüdrukut armastasid ulakust. Oma seisukoha selgitamiseks ja paljudele tuttavat olukorda meenutades ütlesid nad välja, et tegelikult tahavad nad vaid head, lihtsalt tuleb nii välja… Täiskasvanud lihtsalt ei oska hinnata nende püüdlusi olla kasulik. Tänu “ulakuste” rohkusele tundus tüdrukute elu olema üsna mitmekülgne ja päris huvitav. Tüdrukute isa oli lahkumas kaugele maale ning enne minekut luges ta ikka mõned isalikud sõnad lastele peale.

Foto: Heigo Teder (Ugala Teater)

Stiilis “ärge tehke ulakust” jutustas müstilise loo kuu kumavast kihist, mis pidi tähendama terve aasta ulakust. Ma täpselt ei saanudki aru (lastelavastus ja mina ei saa ikka midagi aru, nüüd on ka selge, miks kaasaegsest etenduskunstist on mul nii koormav kirjutada), aga kui sisemine kriitik sisse lülitada, siis ütleksin, et see jutt kuust, mis nõudis palju tähelepanu, paiknes natuke lambi kohas. Mu mõtted polnud kaasahaaratud ja eelnevalt polnud loodud intriigi. Isa hääl küll kutsus kaasa mõtlema, kuid selleks hetkeks, kui ma hetke olulisusest aru sain, oli see juba möödas (keegi pole süüdi). Aga tüdrukud said aru. Oma isa armastasid nad väga ning elu igakülgsete piiride katsetamise asemel, näitamaks oma sõnakuulelikkust, pidid nad nüüd lihtsalt vedelema ja rasva kasvatama.

See on hea näide sellest, kuidas tänapäeval on kõik asjad laste jaoks “ohtlikud”, tänu millele ei jäägi neil tihti üle midagi muud kui arvuti ja selle kõrval näiteks krõpsupakk.

Ema tüdrukutel puudus, kuid olemas oli lapsehoidja-koduõpetaja (nimede meelespidamisega on mul suured probleemid), kes oma armastust välja näitamata ja professionaalset distantsi hoides, kuid siiski kogu südamest oma hoolealuseid armastas.

Mõistes, et probleem ülekaaluga vajab arsti sekkumist, viis tüdrukud kohaliku doktori vastuvõtule. “See on kõige raskem teekond, mis ma olen elus ette võtnud,” kurtis üks õde teisele, mille peale mina togisin oma vennakest õlale sõnumiga: “Lol, vaata, sinu igapäev,” ja me mõlemad itsitasime peaaegu sõbralikult, tema omakorda vihjas oma ilmega sellele, et olen ise samasugune.

Sel ajal, kui tüdrukud ootasid, kuni proua lapsehoidja arstiga räägib, märkasid kahte paksukest kohalikud õelad tüdrukud ja muidugi võtsid neid kohe kui kiusamise sihtmärki, võrreldes neid kahe suure õhupalliga, mida neile õudselt meeldiks teravate peomütsikestega torkida. Kiusamine kestis arsti tulekuni, kes oli tulnud samu õhupalle lõhkuma veel teravamate süstaldega. Tüdrukud said paksenemisest ravitud, kuid mitte kurbusest, mida oli suurendanud kiusamine. Ja nad otsustasid kätte maksta.

Nüüd kõik seiklus algaski. Läbi juhuslikult tekkinud asjaolude sattusid tüdrukud huvitavate juhtumiste rohkete seikluste teekonnale. Põhieesmärgiks oli päästa isa vangist võõral maal, sest selle maa juhi hobiks oli inimesi vangi panna. Teekonnal sinna tuli leida mitu olulist lahendust igasugustest valdkondadest. Mõte oli neil päris selge ja reaktsioonikiirus hea. Kordagi ei tekkinud olukorda, kus keegi oleks mind oma lollusega närvi ajanud. Oli vaid üks pikem hetk, mis mind natuke laval toimuvast eemale viis. Veidi enne esimese vaatuse lõppu, kui tüdrukud veel kängurud olid, oli jutu kõla nii pehme ja väga otseses mõttes kõrvu paitav, et muutis mu oleku liiga mõnusaks ja viis poolunne (see olek, kui sa päriselt ei maga, vähemalt sa oled selles kindel ja küsimusele “kas sa magad” suudad “mkm” ümiseda, ja vahepeal isegi avad silmi, aga mõtetega ühendus puudub täielikult).

Enne uinumist jäi mu peas kõlama ühe õe lootusrikas mõte: “Võib-olla me ei peagi terveks eluks kängurudeks jääma’’. Mulle meeldib selline ellusuhtumine. Vahel ma ülehindan oma probleeme. Vaatamata kogu absurdsusele on tore mõelda, et ma olen edasi inimene ja valed käigud (ka ulakused) ei muuda mind muuks imetajaks või veel parem kahepaikseks või üldse selgrootuks või näiteks taimeks. Vähemalt mitte selles elus. Eraldi teema on mõelda oma mustri mõjust pikemas perspektiivis. Aga kui eesmärgid on puhtad ja siirad, on kõik hästi, ma usun.

Huvitav mõelda, kuidas mõjub mulle üks lastelavastus.

Juba see energia, mida lapsed jagavad piire seadmata on imetlusväärne. Küll aga võivad nad vahel olla väga kurjad ja reetlikud: tegelased hakkasid mängima peitust ja otsima puumat. Mööda saali joostes ja peidukohta otsides palus ta lapsi, et nad vaikiks tema asukohast. “Muidugi muidugi,” tundus olevat laste reaktsioon. Ja kui puumat otsima tuldi, oli suurem osa lapsi super elevil oma võimalusest aidata leida puuma ja saalis kostus üks suur “SEAL!! SEAL!”. Mul jääb ainult loota, et nad käituks erinevalt, kui otsijateks poleks mitte sõbrad, vaid näiteks jahimehed.

Näitlejate töö meeldib mulle lastelavastustes pigem hästi. Seegi etendus tõstis mu arvamust lastetükkidest päris korralikult. Mulle tundus, et lapsehoidjat mängis mees (mida tegelikult sosistas mulle mu vend, ma ise poleks märganud) ja Margariina oli kindlasti mees. Mees, kellel oli ilus kleit, mis istus talle imeliselt. Ei olnud liiga palju ülepingutatud kehalist väljendust (efektseid kukerpalle jms), kuid piisavalt, et oleks tore ja lõbus. Nägin esimest korda lendavat inimest näiteks.

Ka teise vaatuse vaatasin ära suure huviga ja lõpuks olin päris rahul. Mulle tundub, et ka mu 16-aastasele vennale meeldis, kuigi ta otse seda välja ei öelnud. Tagantjärele mõeldes olen veel rohkem rahul. Mulle meeldisid paljud mõtted ja käitumuslikud näited peresuhetest, ka vanemad võiksid vaadata selliseid asju oma lastega, see toob üksteisele lähemale. Mina olen väga õnnelik, et minu vend otsustas koolipäeva asemel minuga lastelavastust vaatama tulla. Mul endal oli huvitav tema (kui pool-lapse) arvamust teada.

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (23)