Verivärske krimisari “Lõks”: originaalne helikujundus, värsked näod & tempokas pildikeel

Ingrid Margus I Foto: Martin Saar

Eesti televaatajale pole krimisarjad võõras teema. Vahet pole kas imestatakse selle üle kuidas Midsomeris veel elus inimesi jagub või seigeldakse Skandinaavia askeetlikus ja pingestatud õhustikus, selge on see, et kohalik publik tunneb end pinevas müsteeriumi maailmas nagu kodus.

Ka kohalikus kontekstis on just see žanr tootjate seas üks populaarseimad. Kättemaksukontoril on käsil ma-ei-tea-mitmes hoaaeg ning aastate jooksul on eesti seriaalide nimekirja kogunenud palju krimkasid. Nüüd on sinna lisandumas veel üks. 23. aprillist hakkas TV3’s jooksma “Lõks”. Uue sarja loomise, tegemise ning eelmainitud pikas listis eristumise kohta uurisin esilinastuse eel, mida arvavad selle kohta peaosatäitja Ingrid Margus, stsenarist Alan Adojaan, helilooja Meelis Meri ning platsiprodutsent Merike Kalle.

Ingrid Margus

1. Räägi oma tegelaskujust. Kuidas sa temaga suhestud, kas ta on sinuga sarnane või pigem vastand?

Maria Holm on tugev, iseseisev naine. Teda juhib elus sügav õiglustunne ja see on see, mis teda politseiuurija töö juurde tõi. Ta on võitleja tüüp, kellele allaandmine on vaid üks ebamäärane sõnakõlks. Maria Holm on meis kõigis olemas. Selge ja kaine peaga ratsionaalne tegelane, kes teab mida ja miks ta teeb. Tal on missoonitunne ja see on lihtne – muuta maailm paremaks. Ja minu ning Maria ühine joon, me jumaldame mootorrattaid!

2. Kuidas see roll sinuni jõudis?

Rolli kutsusin enda juurde ise. Olen aastaid kasutanud Maria nime enda varjunimena ja näe, mis juhtus!

3. Kuidas sa rolliks ettevalmistusid?

Võib öelda, et ettevalmistused on kestnud kogu Lavakunstikooli; lavavõitlus, akrobaatika, karate, vehklemine, jooga, chi qong. Jooksmist ja jõusaali tegin lisaks. Pool aastat enne tulid ka poksitrennid Peter Napoliello ja Mait Valgega, keda sai ka juba esimeses osas treeneri rollis näha.

4. Kas vaatad ka ise krimisarju?

Minu lapsepõlve on saatma jäänud Hercule Poirot, muide, leidsin Poirot’i DVD viimati ema teleka tagant, kui kodus käisin. Briti krimisarjad on tõesti head, nii ka nende tänapäevane töötlus Sherlock Holmsist Benedict Cumberbatchiga. “Lõks” on nüüd väljas, kuid mina jõudsin tagasi kriminaalsesse maailma. Hetkel olen igapäevaselt 12 vandekohtunikuga töös. Tegemist on meie viimase diplomilavastusega, mida lavastab kursusejuhendaja Mart Koldits. “12 vihast” on kirjutanud Reginald Rose ja seal siis 12 vandekohtunikku otsustavad ühe noore poisi elu üle.

5. Milline energia on võtteplatsil? Kas režissöör on pigem autoritaarne või loominguline ning palju on teil ruumi improvisatsiooniks?

Foto: Aivo Kallas

Esimesed võttepäevad olid ikka rabedamad, kompasime piire ja avastasime kuidas keegi töötab. Minu jaoks oli see seriaal nagu teine kool või siis esimene filmikool. Indreku (Indrek Simm, režissöör toim.) puhul oli kihvt see, et ta ei jätnud enne jonni kui sai oma kaadri kätte. Ainult nii saabki head filmi teha. Meie operaator Markus Orav on tõeline rahu ise, imetlen seda sügavat tarkust ja teadlikkust, mis temas on.

6. Sinu tegelase paarimeest mängib Pääru Oja, milline on tegelaste vaheline dünaamika ning kuidas te näitlejatena selle saavutate?

Pääruga oli väga tore koos töötada. Minu arust on ta tõeline filminäitleja ja seda kinnitavad ka mitmed koostööfilmid Soomega. Pääru tegelane teeb selles sarjas ka kõige suurema muutuse, millise täpsemal,  saab juba ekraanilt jälgida.

Alan Adojaan

1. Kuidas see lugu sündis? Mis või kes olid suurimad mõjutajad?

Peale raamatute kirjutamist on mitmed sõbrad, kes filmitööstuses tegutsevad utsitanud, et on aeg stsenaariumiga käppa proovida ning midagi lõbusat ekraanile kirjutada. Aga kuna see on alati tundunud hirmus keeruline ja komplitseeritud žanr, siis ausalt öeldes pole tihanud enne seda pakkumist tõsiselt võtta. Kui kaks aastat tagasi pakkus lahke saatus peale tsikliavariid võimaluse kuude kaupa haiglas vedeleda, siis kasutas Gaida, meie seriaali produtsent ja initsiaator, võimalust. Kasutades ära mu abitut seisundit, pani ta mu lõpuks kirjutama. Kusjuures, esimene asi mille kirjutasin polnud üldsegi mitte seesama krimisari, vaid hoopis poliitiline põnevik. See on endiselt alles ja plaan on ka see ekraniseerida kui aeg küps ja raha kontol üle hakkab ajama. Konkreetset sarja tehes ei olnudki mõjutajaid või eeskujusid, tegin nii nagu endale tundus ja loodan, et seetõttu ka vast see tulemus eristub natuke.

2. Kas vaatad ka ise krimisarju? Kas sulle meeldivad pigem idüllilises olustikus toimuvad Briti krimikad või askeetliku tooniga Skandinaavia omad?

Kusjuures ei vaata. Mul pole telekat juba pool elu olnud. Filme ja sarju jälgin arvutist ikka, aga olen pigem raamatusõltlane, eelistan alati lugemist visuaalsele meediale. Seega stsena oli väga erinev žanr kirjutada, kuna kirjeldustel on seal vähe kohta, kogu tekst on ju enamjaolt dialoog. Samas, kui kirjutama hakkasin tuli see ludinal, ühe päevaga osa kirjutada on täitsa reaalne.  Samas muidugi tuli seda ühte osa palju ka ümber teha, kuna dramaturgiliselt on mul veel kõvasti areneda ning oma arvamuse ütlesid protsessi käigus nii TV3 boss kui ka meie režissöör, kes lõpuks peab sellest minu leivast saia tootma.

Aga kui lemmikutest krimkadest rääkida, siis neid on palju. Eks ma lapsena ikka vaatasin Poirot’d, Murder She Wrote’i ja Sherlockit, olles neid enne kaanest kaaneni lugenud. Uuematest on Sild hästi tehtud.

Kui Lõksu võrrelda, siis sarnasust on enim USA sarjaga Castle, samas võtmes lõõpi ja iroonilist huumorit on ka meie seriaalis.

Pean kahjuks jällegi ütlema, et raamatust krimkat lugeda on kordades võimsam elamus, kuna su fantaasia kihutab raamatutekstist ees ja oma peas ehitad sa palju põnevama maailma  kui filmis, kus antakse sulle kõik ette. Aga häid krimisarju on palju ju tegelikult. Sinna käivad maffia ja spiooniteemad samamoodi. Ka Stranger Things ja Narcos võiks krimisarjadeks lugeda. Viimase aja superlemmik on Peaky Blinders; eelmise sajandi alguse Birminghami maffiast tehtud suurepärase kunstilise pildikeele ja ootamatute pööretega totaalne ekraanimagnet. Ma raiskasin selle peale terve nädalajagu magamata öid ära.

Foto: Aivo Kallas

3. Mida uut toob Lõks kohalikku krimisarjade maailma? Millisele vaatajale sari on suunatud?

Julgeks väita, et see erineb senistest sarjadest mitmete momentide poolest. Esiteks, tahaks ma väga esile tõsta Meelis Meri tööd. Meie seriaal on üks väheseid, millele on algusest lõpuni loodud helilooja poolt muusika ja helikujundus. Ja see annab tohutult juurde asjale, kerib põnevust ja sätib tonaalsust kus vaja.

Teiseks, lisaks vanakooli lemmikutele ja staaridele sai valitud peategelased noored ja suhteliselt tundmatud näod.  Eesti tuntuimad näitlejad on nii laetud teistest rollidest ja palju kasutatud kõikjal, et meil oli selge nägemus tuua ekraanile kedagi värsket.

Ingrid oli valimise ajal alles teisel kursusel ja pidin tema eest kõvasti võitlema, et julgeks anda nii noorele ja rohelisele näitlejale peaosa. Aga ma usun, et see risk tasus end ära.

Kolmandaks on kogu tempo ja kulg vähe teistsugune tavapärasest, seal on nalja ja koomilisi momente, kõrvuti õõvastava ja kurja maailmaga, millega uurijad kokku puutuvad. Karakterid on põnevad ja mitmed näitlejad teevad väga hea rolli.

4. Kuidas tegelaskujud näod said? Kas mõnega oli juba kirjutades teada, et seda peab mängima just mingi konkreetne näitleja?

Jah ma ikkagi kirjutasin põhirollid konkreetsetele näitlejatele. Näiteks kohtuarstina kujutasin ainult Tauraitet ette, tema suudab sellist friiki ja jõulist, hirmutavat samas mingil moel säravat-seksikat rolli hästi välja kanda. Ingridis on minu arust kõik see olemas, mida selleks rolliks vaja läheb. Politseiülemate rollid on Baskinil-Ojal suurepärased. Usun, et selles sarjas oli arvestades meie kitsaid võimalusi ja hullu tempot väga häid tulemusi. Tiim on kõvasti pingutanud ja südamega tööd teinud. Aitäh neile.

5. Kas plaanite sarja teha mitu hooaega, valmistute järjeks või on tulemas lühisari?

Hehe, no meie plaanime igasuguseid põnevaid asju, aga otsustab ikkagi vaataja, kui palju talle see sari ja peategelased meeldivad. Kahjuks loevad nii väikse auditooriumiga riigis vaid reitingud, ehk siis populaarsus. Kui vaatajatele see ka põnev ja naljakas tundub, siis ilmselt on ka mul oodata TV3e telefonikõnet, et Alan nüüd on ruttu järgmist hooaega vaja kirjutama hakata. Ning loodetavasti saab sinna veelgi rohkem verd, omavahelisi draamasid ja põnevust sisse kirjutada. Aga mul on ka uus idee ja pakkumine laual, seega midagi kindlasti tuleb.

Meelis Meri

1. Kuidas Lõksule muusika kirjutamine sinuni jõudis? Kas võtsid pakkumise kohe vastu?

Lõksu seriaaliga sain seotuks tänu Alanile, oleme juba ammustest aegadest head tuttavad ja sõbrad ning sellist pakkumist ma käest ei lasknud, sest seriaalile muusika kirjutamine on olnud mu salasoov juba väga pikka aega.

2. Mida sarjale helipildi joonistamine endast kujutab, millest Lõksule mussi kirjutades lähtusid ning kui vabad käed sul loominguliselt olid?

Loominguliselt olid mul väga vabad käed, sest just sellist lähenemist minult oodatigi. Kuna sarja režissöör Indrek Simm on mu väga kauaaegne sõber, kellega koos vaatasime 80-date alguses nii Miami Vice’i kui muid tolle aja seriaale, siis meil polnud eriti millestki arutada, sest kõik oli kohe selge heas mõttes. Meil jooksid ideed ja kuvandid kohe üheselt ja siis oli ainult vaja anda endast parim! Sarjas on kõik originaallooming ning igal osal uued lood, taustad ja efektid. Väga palju muusikat ei kordu, siiski mõned teemad, mis joonistavad välja karakterite kuvandi on osades olemas, kuid erinevas võtmes. Üritasin vastavalt karakterile luua talle oma “näo” ning vaatajat sellega ka mõnes mõttes harjutada.

Mulle on alati meeldinud inimeste tunnetega muusikaliselt “manipuleerida” ning seda ma üritangi vaatajani tuua.

3. Kuidas sündis sarja tunnuslugu “Addiction”? Miks valisite ingliskeelse loo ja just Eliis Pärna lugu esitama?

“Addiction” oli tegelikult juba valmis enne kui hakkasin sarja helindama.. see lihtsalt juhtus olema just õigel ajal õiges kohas, et sellest sai sarja tunnuslugu. Kuna ma olen Eliis Pärna produtsent ja lugude kaasautor, siis tundus loogiline seda lugu pakkuda.

 

4. Milliste sarjade muusikalist kujundust ise imetled?

Väga olen ma mõjutatud Jan Hammeri loomingust 80-datest, mille alla läheb Miami Vice kohe kindlasti. CSI kõik versioonid pakkusid head muusika productionit! Sarju on väga palju hea muusikaga, väga paljud on läinud klassikalise sümfoonilise loome teed, mis on ka väga põnev, aga neid on raskem eristada. Eesti sarju olen ma kahjuks väga vähe näinud või üldse mitte, sest mingi hetk lihtsalt televiisor kui selline ei pakkunud enam huvi. Kõik seriaalid ja info on “pilves” ja seda on võimalik igal ajal igas kohas jälgida nii et sealt need erinevused tulevadki ilmselt!

Merike Kalle

1. Milline on tavaline päev võtteplatsil? Kuidas Lõksu tegemine reaalsuses välja näeb?

Võttepäev algas tavaliselt väga vara ning kestis sageli ulmeliselt kaua, mõnikord 17h, mõnikord rohkemgi. Kord saime koos platsil lustida isegi 22 tundi! Tavapäraselt algas päev võttekoha ettevalmistusega, mis sõltuvalt filmimise lokatsioonist võis kujuneda meeldivaks katsumuste rajaks. Eriti valgustajatele, kes pidid kogu kupatuse korrusmaja kõrgeimale korrusele

tassima või Kloostrimetsa terviseradapidi tehnika seljas spurtima. Harvad polnud ka Eestimaale omased ilmastiku vimkad, kui kena päikesepaiste asemel ämbrist vihma kallas ja näitlejad kui märjad kassipojad vapralt vihma ja jäist tuult trotsisid.

2. Mis on krimisarja tootmise ja tegemise puhul kõige tüütumad ja keerukamad väljakutsed?

Võin üsnagi kindlalt väita, et suurim töö jääb sageli ettevalmistuste perioodi – kokkulepete sõlmimine, vajaliku leidmine, plaanide koostamine, liikumiste logistika.

Mida suurem on meeskond, seda suurem on väljakutse. 

Kord oli kiiresti vaja leida suurem kogus langenud lehti. Saatsin laste kooli sekretärile lihtsa ja arusaadava kirja: „Tere! Vajan lehti laiba peitmiseks. Kas kooli hoovis on lehti?“ Vastus tuli lihtne ja arusaadav: „Kahjuks ei saa aidata, saatsime just lehed ära!“ Kõrvalseisjal võib huvitav olla sellise kirjavahetuse tunnistajaks olla…

3. Mis on selle juures kõige huvitavam?

Kogu seriaali tootmine on äge! Lausa sõltuvust tekitavalt äge! See on loomine, leiutamine, otsimine ja surkimine, planeerimine, läbirääkimiste pidamine, võimatu võimalikuks tegemine, lootusetu olukorra edukalt lahendamine. See on kirg, entusiasm ja vaimustus, tähesära, eneseületamine, võimete piiride tõukamine, see on individuaalne areng ning meeskondlik saavutus, see on maagia, salapära, tsirkus – selle parimas varjundis, see on tegutsemisjanu.

4. Milline energia valitseb võtteplatsil?

Usun, et Lõksu meeskond oli ainulaadne ning väärtuslik, kus iga lüli andis endast maksimumi tulemusliku tiimitöö nimel. Kuigi meeskond oli üsna suur, sobisid erinevate isiksuste energia ja jõupingutused kokku nagu tükid pildipusles, luues imelise sünergia ning kokkukuuluvustunde. Kõige paremad naljad kippusid loomulikult juhtuma just just siis, kui kõige vähem oli võimalik naerda, näiteks kui käis võte ja pidi hiirvaikselt olema. Sellistel tähtsatel hetkedel tundus näiteks näitleja peakohal tiirlev kärbes hirmnaljaka nähtusena.

Sarja Lõks saab näha TV3’st esmaspäeva õhtuti kell 21.30.

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on õppinud 3 aastat muusikaajakirjandust Huddersfieldi ülikoolis Inglismaal. Ta on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Sirbile ja peab isiklikku muusikablogi Saundeskeips. Edasis käib Johanna Maria mööda nii tuntuid ja värskeid kui ka varjatud ja ununenud heliradu; jagab ja lahkab huvitavaid filmide ja sarjade elamusi ning püüab valgust heita erinevate kultuurinähtuste allikatele, allhoovustele ja mõjudele. Loe artikleid (37)