Kui me lapsed saame, oleme üldiselt noored ja armunud, meil on palju energiat ja usku ning tundub, et armastus kannab meid igavesti ning keegi meist ei arva, et ühel päeval võime olla lapsevanematena väsinud ega oska enam vastuseid leida. Mina küll ei mõistnud aastaid tagasi, kui keegi ütles: “Väikesed lapsed, väikesed probleemid, suured lapsed, suured probleemid!” Ja nii ju ikka öeldakse. Aastaid hiljem hakkad mõistma, mis on selle ütluse taga.

Nüüdseks mõtlen ma, et loodusel on meile kaks riukalikku vingerpussi, mis puudutab järglasi. Esiteks muidugi see hormonaalne värk.

Et me järglasi sooviksime, on meil vaja üldjuhul olla armunud. Eriti naisel. Selleks on meile seatud programm. Teadlased on tunnistanud, et armumine teeb meie aju “natuke rumalaks”, et me näeksime asju oluliselt teistmoodi, romantiliselt. Selles on oma tohutu jõud ja ilu, loomulikult. Ja kel usku energiatesse, siis on muidugi kena mõelda, et lapsed valivad endale ise vanemad ja et nad tulevad meile õppetundi andma. Ühesõnaga, üks tõeline keemiline vingerpuss koos metafüüsilise mõõtmega!

Teine, veidi kurblikum vingerpuss on aga see, et tihtipeale saame me lapsi, olles ise veel vaimselt ja hingeliselt ebaküpsed. See tähendab, loodus on seadnud nõnda, et meie kehad on parimas toonuses kahekümnendates, niisamuti on meie energiatase siis laste saamiseks parim võimalik. Aga teadlikkus ja arusaamised tulevad märksa aeglasemalt järele, mistõttu võime me ikkagi kahjuks teha lapse kasvatamisel palju vigu. Sest me ju ise alles õpime ja samas, kuis me saaks õppida, kui meil pole reaalset kogemust!?

Pean ütlema, et tõeline mure laste pärast on mind haaranud alles nüüd, keskeas. Ma näen, et liiga palju lapsi jäetakse üksi. Olenevalt vanematest. Tegelikult on juba varakult lapse lasteaeda viimine osaliselt ta üksijätmine või siis – eluvõitlusesse paiskamine.

Põhjused on erinevad – vanemad peavad tööl käima, raha teenima, nad on väsinud kodus olemast, vajavad eneseteostust ja kõigele lisaks hurjutatakse tihti arvamusega, et “laps peab ju sotsialiseeruma!” Looduseusku vanemad on arvamusel, et seitsmenda eluaastani võiks laps olla kodune.

Tõtt-öelda jõuab ta veel sotsialiseeruda elu jooksul ka hiljem. Lärmavas lastaiarühmas päevad läbi oodata, millal vanemad ta koju viivad – teab, kas see ongi kõige targem otsus lapse psüühika suhtes (lisaks pidevatele viirushaigustele, mis kinnises ruumis rühmas ikka levivad).

Pealegi – lapsed on erinevad. Kellele sobib rühmaelu paremini, kellele vähem. Mitte kõik natuurid pole nn. “võililletüüpi”, kes end asfaldist läbi ajavad. On õrnemaid, on introvertsemaid. Lasteaed võib olla lapsele elu esimestest traumadest. Minule küll oli!

Aga õnneks mind sinna palju ei viidud, olin vanaemaga kodune. Oma lapsed viisin küll mingi aeg ka lasteaeda, põhjuseks enda väsimus ja siis ka see tagantkihutav “peavad elu õppima!” Mu vanem poeg ei maganud nelja aasta jooksul ühtegi minutit kohustuslikust lõunauinakust – ta ei suutnud end võõras kohas lõdvaks lasta, oli valvel. Mind lohutab tagantjärele see, et sain nad koos noorema pojaga ühte rühma, et viisime neid hiljem ja tõime varem – et midagigi vahepeal kodus erialalist teha. Et ennast tasakaalu saada, et olla parem lapsevanem.

Siis arvasin ka, nagu enamik, et kooli minnes tekib lapsel juba oma elu, sõbrad, huvid ja et vanemal on rohkem aega. Ühtpidi see nii muidugi ongi, aga oluline on ikkagi jälgida, et millised sõbrad, millised huvid tekivad. Oluline on tasakaal kodu, kooli ja sõprade vahel.

Kui lapsevanematel enam üldse lastele aega ei jää, kui nad ka järjest rohkem eralduvad neist, võivad tekkida uued ohud. Tüüpiline on see, et päeval on vanemad tööl ja õhtul väsinult teleka ees. Selge see – päevatöö, kohustused, õhtused söögitegemised, majapidamine võtavad jõu. Näen oma päevatööl käivat sõbrannat, kes püüab veel põhitöö kõrvalt muuga lisa teenida ning samas kaht poega kasvatada…ta on rampväsinud. Enamik töölkäivatest lapsevanematest on kurnatud.

Kui anonüümsete alkohoolikute rühmas tuleb öelda teiste kuuldes: “Ma olen alkohoolik”, siis taolised tugirühmad peaks olema ka piirkonniti lapsevanematele. Nad ei peakski midagi ütlema, või kui, siis:

Ma olen pereelust väsinud ja kurnatud!

Üksteise toetus oleks ses suhtes tähtis ning on selge, et lapsevanemat mõistab päriselt ainult teine lapsevanem. Emad emasid, isad isasid.  Sarnane kogemus seob. Hoidkem ühte.

Ideaalis oleks meil vaja rohkem aega, et tegeleda laste ja iseendaga! sügavamal, tunnetuslikul tasandil. Vähestel jääb seda aega. Looduse kolmas! vingerpuss meile on see, et inimlaps vajab tohutult rohkem aega hoolitsemiseks, kui seda vajab järglane loomariigis. See on maraton, mida enamik ei läbi.

Paar aastat tagasi arvasin minagi, et nüüd on mul aeg iseendale, lõpuks! Et lapsed käivad koolis, huvikoolis, laste isa töötab linnas ja mul on võimalus pühenduda enam loomingule, vaikusele ja rahule, maaelule, mida vajan. Kirjutasin raamatut, kütsin ahjusid, et lastel oleks alati soe maamaja, kuhu nädalavahetusel tulla – et neil oleks võimalus saada looduselt tasakaalustavat energiat…

Ma arvasin nii. Aga asjad muutusid, kui pereisa otsustas võtta suurema puhkuse, aja ja ruumi iseendale. Kogu krempel kukkus kolinal kokku. Ega ei oska neid valusid ette näha, et teadlikumalt rohkem hoida, veel rohkem! Sest pere purunemine on minu arvates tragöödia, kõigile osapooltele ja tagasi pöörata on pea võimatu. Kõik hakkas logisema. Läks paigast. Kui öeldakse, et lapsed vajavad rutiini ja piire, stabiilsust, siis kõik see oli järsku puudu. Ma olen ise katkisest perest, aga ei osanud igatseda oma isa, sest ma ei mäletanud teda.

Kuigi ka tütar vajab tasakaaluks isa, et meest tundma õppida, on eriti vaja isa poegadel. Ema ei saa asendada isa. Kahjuks kasvavad liiga paljud poisid isata või siis passiivse isaga, kus peres peab dominantse positsiooni võtma naine. See pole tasakaalustatud pere.

Kui tüdrukud kasvavad naisteks kuidagi loomulikult, siis poiste kasvamine võib olla märksa keerulisem, valulisem protsess.

Kunagi kingiti mulle raamat “Päästke poisid!”. Ma ei lugenud seda. Ma ei uskunud, et raamatud saavad kedagi kasvatamisel abistada. Arvasin, et olen ise küllalt tark. Hiljuti otsisin selle raamatu üles ja lõin selle lahti kohast, kus räägiti, kui oluline on poisi kasvamisel isa eeskuju. Keegi, kellele alt üles vaadata, kes õpetaks poegadele erinevaid oskusi, kes oleks konkreetne, aktiivne, vastutustundlik. Sellise isa kõrval saavad poisid kasvada enesekindlateks meesteks. Ja ema saab jääda naiselikuks. Ideaal!

Tegelikkuses näen oma tutvusringkonnas palju mehi, kel on etteheiteid oma isale…või siis ei suhelda isaga üldse! See juhtub tavaliselt siis, kui isa on pere jätnud. Kui uus naine pole isa-laste suhteid toetanud. Ning laste ema on nii pettunud, et kergem tundub olevat kogu koorem endale võtta. Hambad ristis. See pole ka hea lahendus, võin kinnitada. Aga vahel polegi teistsugust lahendust.

Muidugi, tõsine mees peaks vastutama oma laste eest, sõltumata ühegi naise äranägemistest või laste ema abi tõrjumisest (mis tegelikkuses on tihti appikarje). Tihti võõranduvad isad oma lastest juba seepärast, et elatakse kaugel. Aga ma näen ka neid peresid jätnud mehi aastakümneid hiljem – see on tõeline hingeline üksindus.

Teate ju seda vägagi kasutatud ütlust, et laste nimel ei tasu koos elada! See on justkui mugav vabandus, kui suhtest on kadunud intiimsus, armumise õrnus ja kui kohustused võtavad jõu. Aga just laste pärast me peaksime püüdma! Sest nad on ju tulnud meid õpetama! Nad on ju meid valinud, meid usaldanud! Me oleme neid eostades andnud vaikiva kokkuleppe, et neid kaitseme. Ja siis me äkki väsime poolel teel ja loobume…Üks mu sõber, kel oma vanematega keerulised suhted, ütles kunagi midagi, mis mulle meelde jäi: “Auto juhtimiseks on meil vaja teha eksamid ja saada luba, aga lapsi võivad kõik saada!”

Nojah, tõepoolest, võiks ju ometi olla koolitus, eksam enne laste saamist, aga tegelikkuses peaksime õppima iga päev, laste kõrvalt, kohandades õpitut vastavalt olukorrale. Elukestev õpe. Suhted on dünaamilised ja kes ütles, et need peavad olema lihtsad?

Kes ütles, et me peame olema igapäevaselt armunud ja õnnelikud? Kas mitte kriisid ei arenda meid, kas mitte õnnetuks olemine ei võiks panna meid asju muutma, teadlikumalt elama? Sest pidev õnn on illusioon. Kes seda taotleb, valetab iseendale.

Kuidas päästa lapsi? Delegeerimise ja antidepressantide asemel tuleb ise vastutus võtta

Tänapäeva lapsi ohustab minu arvates lisaks kuhtunud peresuhetele ka sõltuvus ekraanidest, meelelahutusest, meie elu on pööraselt kiire! Kunagi varem pole diagnoositud nii palju erinevaid sündroome – autismi, Aspergeri, meil on “indigolapsed”, “kristallilapsed”, “vikerkaarelapsed”, füüsiliste hädadena vaevavad neid allergiad, astma, kunagi varem pole nõnda palju lastel diagnoositud ärevushäireid ja depressiooni. Kõik lapsed näivad tänapäeval olevat on erivajadustega!

Kõige paljusus, pidev stimulatsioon, kiire tempo, samas vähene liikumine ja vabas looduses olemine ning muidugi lapsehoidjatena ekraanid – mina näen neid hädasid seal…

Mu äratundmisi toetas väga artikkel, kus itaalia lastepsühhiaater Maurizio Andolfi väitis, et liiga palju saadetakse probleemseid lapsi psühhiaatri vastuvõtule ning liiga kergekäeliselt kirjutatakse neile antidepressante. Selle asemel võiks tõelist abi tuua lapse enda pereliikmed – emad, isad, vanaemad, vanaisad, onud, tädid, kes võiksid veeta teadlikult lapsega aega…tundub loogiline!?

Miks siis me seda ei tee? Oleme väsinud, usaldame professionaale! Selle asemel, et võtta ise vastutus. Laps on vastuvõtlik meile.

Toon tundliku näite oma elust. Mu noorem, 10-aastane poeg on olnud sel kooliaastal psüühiliselt väga ebastabiilne. Lisaks “ealistele kasvusraskustele” – mis on meil pea kogu aeg? –  drastilised muutused perekonnas, ebakindlus, see on toonud temas esile äärmuslikke tundeid, ta pole tundud huvi kooliminemise vastu, ta tahab teha ainult seda mida tahab, aga ka see ei anna tasakaalu. Viimased nädalad lisaks nohu-köha, allergilised reaktsioonid, mis on muidugi vastus paigast ära hingeasjadele.

Otsustasin end talle pühendada rohkem, kui varem. Saan seda vabakutselisena lubada ja see tundus olevat ainuõige. Võtta aeg ja vastutus, kui lähedasel on raske.

Oleme olnud maal, käinud looduses, püüdnud tegeleda loominguliste asjadega. Eneseväljendamisega. Olen ka end kasvatanud. Teadlikult rahulikumaks. See pole alati lihtne.

Aga tulemused on olemas ja rõõmustavad mind. Kui nägin oma tihti pidurdamatut last jõeäärsel kivil mõtlikult istumas ja väitmas, et ta “kuulab, mis kivi talle räägib…”, oli mul hea meel. Sel päeval, koos autopesulas olles, pesuharjade vuhina saatel ta ütles mulle veel: “Ma arvan, et ma armastan sind. Sügavalt.”

Kõik pole kadunud. Kõik pole iial kadunud, me saame väga palju ära teha oma laste ja seeläbi ka enda heaks. Kui saan looduse ja loomingu abiga tasakaalustada lapse nutisõltuvust, ärevust ja “kasvuraskusi”, on see pingutus seda väärt! Ühel päeval võime siis tunda tõelist rõõmu, tõelist õnne, peitmata oma vigu vabanduste, et “kõik peavad oma vitsad saama!” või veelgi ümmargusema hüüdlause “elu on ilus!” taha. Elu võibki olla ilus, koos looduse vingerpussidega, kui oskame hoida tasakaalu, võtta vastutust ja õppida iga päev seda ilusat elu. Selleks on vaja tunnistada tõde ja leida endas tarkus.

Loomulikult unistavad ka paljud pereinimesed vahel edukamast eneseteostusest või vabadest suhetest, ent ühel hetkel, kui need näilised hüved käes, võime jõuda tõdemuseni, et ilma perekonnata, lähedastest hoolimiseta pole elul ja loomingul tegelikku väärtust.

Meie lapsed väärivad teadlikke, arukaid vanemaid. Ma tahan uskuda, et kui tähelepanelikult tunnetada ja kuulatada, siis nad ise õpetavad meid olema targemad, paremad vanemad. Lapsi kasvatades kasvatad iseennast.

Hedvig Hanson

Hedvig Hanson on Edasi kaasautor. Tuntud peamiselt tundliku muusikuna, kuid tegelenud ka kirjutamisega, ta on teinud kaastööd Postimehele, ERR Kultuurile, ajakirjale Sensa ja Eesti Naine. Hedvig on kirjutanud ka kaks raamatut - dokumentaalne traagiline lugu näitlejannast vanaemast, "Jutustamata lugu. Ellen Kaarma." (2012) ning isiklik, maa- ning artistielu päevik, "Kirju mandrilt" (2016). Loe artikleid (144)