Elujõu voha. Jan Kaus Fotografiska näitusest "In Bloom"/"Õites"

Fotografiska suvine suurnäitus „In Bloom“/„Õites“ tabab aja närvi, kirjutab Jan Kaus.

Näitus. Suvise suurnäitusega „In Bloom” tähistab Fotografiska Tallinn 5. sünnipäeva. Nimekate rahvusvaheliste kunstnike seas on esindatud ka tunnustatud Eesti kunstnik Heikki Leis.

Ajastul, mil keskkonna haprus järjekindlalt võimendub ning seeläbi ühiskondlikke valikuid üha enam kas suunab või varjutab, on ka loomingulistel praktikatel vajadus või suisa kohustus uurida mitte ainult taanduma kippuvat loodust, vaid üha intensiivsemalt ka inimühiskonna ja looduse suhteid. Selle kohustuse muudavad pakilisemaks uuema bioloogia avastused, mis räägivad loomade, taimede, seente maailma kihilisusest ja tundlikkusest, teiste elusorganismide tarkusest. Muidugi saab kohe küsida, milles see tarkus väljendub ning mil moel ja kas üldse võiks see ulatuda inimesteni? „Õites“, mis koondab endasse 17 nimeka kunstniku loomingu, kujutab üht vastusevarianti või vähemalt vastusevormi: vajadust õppida kõigepealt (teistmoodi) vaatama, vajadust loobuda teiste eluvormide suunas kohanduvast pimedusest. Me tähelepanulikkusel tuleks kasvada niivõrd holistlikuks, et selle alla mahuksid kõikvõimalikud eluvormid. Sedavõrd tähelepaneliku vaatamise kaudu saaks võimalikuks valmisolek loobuda selgetel vastandustel põhinevast, maailma voogavat tervikut jäikadeks lõikudeks lahterdavast mõtlemisest.

Äsja eesti keeleski avaldatud raamatus „Taimmõtlemine“ räägib filosoof Michael Marder taimede tarkusest kui „mitteopositsioonilisest“ olekuviisist, mis ühendab kõrge ja madala, valguse ja pimeduse: „pimeduse mahasurumine lõikab puhast valgust otsiva intellekti ära oma varjatusse mähitud juurtest.“(1) Taimed suudaksid panna meid olemist ja oma olemisviisi teisiti tajuma, tuleb vaid püüda „saada sillaks lahknevate elementide vahel: saada paigaks, kus taevas ja maa ühinevad ja valgus kohtab pimedust, seda hajutamata.“(2) „Õites“ suudab olla üks mõjus samm eri eluvormide ühinemise ja kohtumise teekonnal. Sealjuures on eriti tore, et Tallinna Fotografiska inimesed on kaasanud näitusele eesti kunstniku Heikki Leisi fotod sarjast „Afterlife“ – erinevate hallituskolooniate portreed. Allpool püüangi mõtiskleda, miks on Leisi hallitusepildid nõnda olulised (ja seda mitte ainult „Õitesse“ asetatult, vaid palju laiemalt).

Et Leisi saavutust täiel määral mõista, tuleks algatuseks mõtiskleda, kuidas me looduse suhtes käitume. Inimeste suhe loodusega on sügavalt paradoksaalne: me tahame seda kontrollida, aga loodus pole oma olemuselt kontrollitav, sest loodus – nagu meiegi – on mingi kummalise, alatasa moonduva ja otsapidi nii mineviku kui ka tuleviku hämarustesse ulatuva elujõu väljendus. See elujõud sai alguse noore Maa ookeanides spontaanselt moodustunud proteiinimolekulidest ning on praeguseks võtnud kõige muu hulgas ka inimkuju. Elu tahab ulatuda sinna, kuhu vähegi võimalik. Elu on mõeldud kanduma – ühest kohast teise, ühelt vormilt teisele, ühest organismist teiseks. Kusjuures elujõud on läbinisti demokraatlik, iga tema väljendus on võrdne iga teise tema väljendusega. Bakter ja inimene on elujõu „vaates“ sama väärtusega, sest nad kannavad ja annavad elu – nii nagu neile on andnud elu teised bakterid, teised inimesed. Emanuele Coccia kirjutab elujõu osalusdemokraatiast nii: „juhul, kui Jumal sündimises osaleb, peab ta kehastuma ükskõik millises looduslikus olendis – veises, tammes, sipelgas, bakteris, viiruses. Kui sünd on see, mis annab lunastuse, siis kehtib see iga sünni kohta ükskõik mis hetkel ja ükskõik kus.“(3)

See puudutab ka hallitust, seenelist eluvormi, mida oleme harjunud – hoolimata penitsilliinist ja kamambäärist – pidama ohtlikuks, inetuks, inimeste ellu mittekuuluvaks. Selles valguses on väga kõnekas Terviseameti ametlik sõnavalik: „Kui looduskeskkonnas on hallitused soovitud, sest nad lagundavad orgaanilist materjali nagu puudelt langenud lehti, siis hoonete konstruktsioonidel ja sisekeskkonnas tuleks hallitusseente kasvu just vältida“. Kinnitan kohe, et ma ei taha mingilgi moel seda lauset kahtluse alla seada – minagi võitlen koduseinte vahel hallitusega –, vaid osutada lauset kandvale looduse ja kultuuri vastandusele. Kusjuures hallitus ei taha paljude inimeste jaoks seostuda isegi „puhta loodusega“, vaid tegu oleks just millegi ebameeldiva, isegi eemaletõukavaga, looduse enda mustusega – hallitus on osa jõust, mis lagundab elu, mistõttu see kangastub kaose elemendina looduse korras –, olgugi et just elu lagundades saab elu ühtlasi edasi kanda, üksikute organismide surmad on justkui väiksed vahepeatused elu katkematul kandumisteekonnal. See tähendab ühtlasi, et hallituses leiab elujõud erilise väljenduse – hallitus ei esinda elujõudu mitte ainult objektiivselt, vaid ka abjektiivselt –, elujõud manifesteerib ennast hallituses just elu lagundamise kaudu. Elu lagundamine on selle jätkuvuse eeldus. Heikki Leisi hallitusfotode raamatus „Afterlife“ kasutab Cornelli ülikooli professor Kathie T. Hodge hallituse otstarbe kohta väljendit „Elu taaskasutus“ („To recycle life“).(4) Siin tulebki „elu taaskasutust“ mõista kahetiselt: hallitus taaskasutab elu ning elu taaskasutab hallitust: üks eluvorm lagundab teist, et elu ise saaks jätkuda, edasi kanduda.

Seega on hallitus oluline, meeldigu see meile või mitte. Seente möödapääsmatusest Maa ökoloogias on kirjutanud veenvalt Merlin Sheldrake, kes leiab, et mütseel „on ökoloogiline sidekude, elus õmblus, millega suur osa maailmast on suhtesse põimitud“.(5) Temale sekundeerib ilukirjanduslikus vormis taani kirjanik Charlotte Weitze: „Mõned arvavad, et inimene arenes vaimselt ahvist inimeseks seepärast, et me sõime eufooriat tekitavaid seeni. Sedakaudu saime individuaalse teadvuse ja inimlikud ideed“.(6)

Kui aga nüüd jõuda lõpuks Heikki Leisi hallitusfotodeni, siis tuleb kõigepealt tunnustada seda, mil viisil näitab Leis hallituse sisemist jõudu. Igasugune loodus vohab. Mõelgem kas või hekkidele, nendele pindadele, kus looduslik elujõud ja ühiskonna piirav tahe kõige ilmsemalt kokku põrkavad. Hekk koosneb küll taimedest, ent hekiks teeb need taimed ainult inimlik tahe taimede kasvu piirata, kontrolli all hoida – rääkimata heki funktsioonist, mis peab meenutama müüri, raskesti ületatavat või ületamatut takistust, mis eristab oma ja võõra. Ent hekki ennast on vaja pidevalt takistada, vastasel kujul hakkab hekk vohama, heki vormist välja ulatuma, seda hülgama. Taolist vastuolu kujutab tabavalt „Õites“ ingliskeelne seinapealkiri, mis vaatajat näitusele sisenedes ootab – needki tähed mõjuvad omamoodi hekina, hoolikalt disainitud tähemärkide kolmemõõtmelisi pindu täidab rohekas materjal, ent näituse korraldajad on pannud osavalt selle materjali tähepindade piiridest vaikselt üle roomama. Samasugust piiride ületamist, takistamatutki vohamist näitab Leis oma hallitusfotodel. Kõige ilmsem on see „Afterlife’i“ pealkirja ruumiliste tähtede puhul, sest kuna tähevormid on lõigatud välja orgaanilisest materjalist – kaalikast –, on need määratud varem või hiljem hallitama. Hallitus aga hakkab tähti väänama, nende selgelt piiritletud vormi ümber mängima, nii et vaataja võib kujutada hetke, mil hallitus on muutnud tähed loetamatuks.

Kuna Leisi fotodel ümbritseb hallitavaid tähemärke – ja ka kõiki ülejäänud hallituspindu – pimedus, tekitab tervik kahetise efekti: vohamine ise on ühelt poolt selgelt ja kergelt jälgitav, ent teisalt muudab vohamist ümbritsev pimedus vohamise omajagu saladuslikuks. Millest saladuslikkus tuleneb? Jällegi omamoodi kahetisusest: kõik hallitusfotod on võetud üles kontrollitud tingimustes, tehniliste erivõtetega, kunstiline impulss on rakendatud tehnoloogia teenistusse (ja muidugi ka vastupidi), ent sellisteski tingimustes pole hallitamine ise olnud miski, mille iga sammu oleks saanud kontrollida – hallituskoosluse täpne käitumisjoonis jääb meie eest pimedusse. Leisi fotosid vaadates tekkis tunne, et hallitus sarnaneb pilvele – meil on võimalik ennustada, et üks pind hakkab hallitama või et kuhugi tekivad mingil hetkel pilved, ent ühegi hallituskonstellatsiooni elukäiku, ühegi üksiku pilve kuju ja selle kuju metamorfoose pole võimalik ennustada.

Kuna Leis vaatleb hallitust nõnda lähedalt, ilmub nähtavale hallituse ilu – või kui see sõna tundub liialdav, siis esteetiline mõjuvus. Eemaletõukavusest saab ligitõmbavus – või õieti võlub fotograaf viimase esimese alt välja. Seda tõmmet polegi vaja niivõrd palju kõrvalt kommenteerida, kuivõrd ise otse kogeda. Ent hallitavate pindade lähivõtted võimendavad omakorda pinna olemust ennast. Inimesed ihkavad suuresti puhaste, siledate, elust puhtaks pressitud pindade maailma – kui vaadata klaasi, betooni, lihvitud puidu võidukäiku meie arhitektuuris, võib öelda, et kunagine Ülo Kiple üleskutse „haiguste ravi, kontrollitud“ on saanud täiesti kombatavalt teoks. Pinnad aga koosnevad looduslikest ainetest ning puutuvad kokku looduslike jõududega – elujõu kõikvõimalike väljendustega –, mistõttu ei saa neist ja neilt kunagi eemaldada sellist „käitumist“, mis ei taha ühilduda ühiskondlike funktsioonidega.

Pindadel on oma salakeel. Inglise mõtleja Timothy Morton on kirjutanud: „Võibolla on ökoloogilisel filosoofial vaja välja mõelda sootuks uus keel, mis kaldubki rohkem puudutuse, kompamise poole.“(7) Seda Leis mu meelest teebki – ta jälgib elujõu vohamist nõnda intensiivselt, nõnda suure detailsusega, et seda saab pidada lausa nägemismeeltega kompamiseks. Ja kui pinda sedasi kombata, ilmub pilgu ja pinna alt pindade ammendamatu dünaamilisus. Ka kõige piinlikumalt lihvitud pind võib hakata vohama – tulgu vohamine siis pinna alt või pinna peale (olgu, Leis kasutab orgaanilisi pindu, peamiselt kaalikaid ja peete, millest vaid osa on töödeldud, mingisse kujusse lihvitud, ent see ei muuda fotodel kujutatu tegelikku haaret, nende üldistusjõudu). Hallitus ei ilmu Leisi fotodel meie pilgu ette mitte lihtsalt kui vohamise näide, vaid kui vohamise kvintessents – sest see kujutab vohamist nõnda lähedalt, nõnda detailselt, nõnda ammendamatuna. Näidates hallitava vohamise kõikvõimalikke varjundeid, millest vaid mõned on hallid, paneb Leis vohamise enda vohama.

Leis aga ei näita ainult hallitust kui eriti rikkalikult vohavat jõudu, vaid selle kaudu ka iga elusa või eluga kokku puutuva pinna olemust, igasuguse pinna kahetist dünaamikat, millest üks väljendub pinna enda piires (pind ei ole staatiline) ja teine pindade vahel – iga pind võib meenutada teist pinda, mis ühtlasi tähendab, et kõik on seotud kõigega. See omakorda tuleneb tõsiasjast, et igale pinnale võib tekkida teine pind, üks pind võib kasvada teisest välja või teiseks üle. Leisi kujutatud hallitus muudab pinda, millele ta tekib, ent selle käigus ta hülgab algse pinna ja moodustab ise uue, autonoomse pinna, mille kuju aga võib viidata kolmandale pinnale, millel pole hallituse essentsiga mingit otsest pistmist. Hallitus on pindade sidumises ja loomises eriti andekas – ning selle andekuse avastamises ja näitamises peitubki Heikki Leisi suur teene. Vaadakem vaid neid fotosid lähemalt: mõnel pildil meenutab hallituse voha mikroskoopiliste elukate kogukonda, mõnel keemiliste valemite orgaanilisi ja ruumilisi vasteid, mõnel sisikonda või ajukurde, hangunud eritisi, mõnel eelajaloolisi kivistisi või kivististele kinnitunud samblikke või hoopis eluvorme, kellest on saamas uued liigid, kes on parasjagu astumas ühest olekuviisist teise – kohe muutub piisk silmaks ja sametisest praost kerkib krooksatus, kohe kerkib voha voltide vahelt senitundmata elukas. Mõni kujutis mõjub nagu gaasilise, vedela ja tahke oleku omavaheliste suhete abstraktsioon. Mõne hallituse kuju või värv võib kutsuda esile taktiilse ärrituse, peaaegu samasuguse impulsi nagu ahvatleva koogi ees – soovi näpp sügavale pehmesse koesse vajutada.

Enamgi, Leisi fotodelt leiab pindu, mis võivad tekitada irratsionaalse soovi heita ennast hallituskurdude vahele nagu lainetesse, äratada inimeses üles keegi teine, miski varjatu, „mis ometi minus pesitseb, on minust tugevam ja viib mu olekusse, kus minu identiteet muutub otsustamatuseks.“(8) Mõnegi kujutise ees võivad vaataja pilgule kangastuda saladuslikud, ohtlikud maastikud, mis peibutavad pilku nagu Arnoldi raitlill putukaid ning mis on tulvil senitundmatute jälgi, kellegi kootud võrke või puistatud ebemeid; ebamaiseid kohti, kus kohtuvad kosmiline külm ja pinna alt kerkiv happeline kuumus. Mõned maastikud meenutavad lausa kaugete taevakehade pindu – kes ei taha sellist väidet uskuda, vaadaku näiteks Jupiteri kaaslase Io pinna kujutisi –, kus jää ning pinna-alused keemilised ained loovad uskumatuid mustreid ja värvikombinatsioone. Ent see visuaalne mitmekesisus ongi lihtsalt üks viis rääkida elujõu rikkalikkusest – elujõud ei ilmne vaid liigirikkuses, vaid ka iga liigi piires; iga organismi, iga üksiku väljenduse eripäras. Maailmas pole kaht identset organismi. Elujõud on suurim kunstnike seas.

***

Jäin Leisi pildistatud hallitustähemärke vaadates mõtlema, et oleks tore kirjutada raamat, milles saakski ühe elemendina kasutada hallitust, nii et iga kirjatäht hakkab ühe hetkel vohama, kobrutama, juuri alla ajama, kõik see elujõu ringlusest väljarebitud mateeria – paber, papp, liim, trükivärv – hakkab pinnasesse tagasi minema – vajuma ja hajuma. Elujõu lätete poole.

Viited:

Michael Marder. Taimmõtlemine. Vegetaalse elu filosoofia. Tlk Liisi Rünkla. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2024, lk 268.
Samas, lk 269.
Emanuele Coccia, Metamorfoosid. Tlk Mirjam Lepikult. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2023, lk 41.
Vt Heikki Leis, Afterlife. Silmapete, 2017, leheküljed nummerdamata.
Merlin Sheldrake, Läbipõimunud elu. Kuidas seened loovad meie maailma, muudavad meie teadvust ja kujundavad meie tulevikku. Tlk Krista Kallis. Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2022, lk 74.
Charlotte Weitze, Rosaarium. Tlk Eva Velsker. Varrak, 2024, lk 312.
Timothy Morton, Humankind: Solidarity with Nonhuman People. London: Verso, 2019, lk 122.
Julia Kristeva, Jälestuse jõud. Essee abjektsioonist. Tlk Heete Sahkai. Tänapäev, 2006, lk 214.