Teatriarvustus. “#KaotaMindÄra”: elu pole ainult sitased põõsad ja raudteerööpad

Foto: Vat Teater

Kavalehel tutvustatakse üht kuulsamat psühholoogiaalast katset, Standfordi ülikooli vanglaeksperimenti. ‘’1971. aastal jagas psühholoog Philip Zimbardo oma tudengid kahte gruppi – vangid ja valvurid. Ülesandeks oli mängida kinnipidamisasutust. Üllatuslikult muutus mäng kiirelt süngeks. Vangivalvuriteks kehastatud tudengid muutusid aina julmemaks ja vange mängivad osalejad lubasid endaga aina halvemini käituda. Hasarti sattus isegi Zimbardo ise, kes oli endale eksperimendis võtnud vangla  juhataja rolli ja lasi agressiivsel käitumisel jätkuda. Pärast kuute päeva eksperiment katkestati.’’

Lavastus: #KaotaMindÄra
Lavastaja: Helen Rekkor
Teater: VAT teater
Kestus: 1 tund 20 minutit
Esietenduse kuupäev: 21. märts
Külastuse kuupäev: 23. märts

Üks analoogne eksperiment, mille täpseid detaile ma kahjuks ei mäleta, puudutas koeri, kus nad asetati puuridesse, mille põrandasse lasti elekrilaenguid. Nõrgalt, kuid piisavalt ebameeldivaid. Teatud kordade ja aja möödudes puuri uks avati. 80% koertest väljusid järjekordset elektrilaengut tundes, kuid 20% jäid. Nad olid leppinud ebameeldivustega.  Nii on ka inimestega.

On neid, kel erinevatel põhjustel lootus ja usk paremasse jääb alles lõpuni, kuid on ka neid, kes annavad alla ja jäävad kannatajateks harjumusest.

Publikuks olid enamasti umbes 14-15-aastased noored. Paljud itsitasid ja isegi naersid vägivaldsete stseenide üle, samal ajal kui minul oli laval toimuvat nähes pisar silmis (mulle meeldib teatril ennast mõjutada lasta erinevalt päriselust, kus eelistan külmalt läheneda ja otsida võimalikult paremaid lahendusi). Nende hoolimatu naer tegi mind veel natuke kurvemaks.

Tean oma kogemuse põhjal, et kannatades vaimset ja/või füüsilist vägivalda, siis lahenduste otsimine võib selles olukorras minna väga vales suunas. Enesehävitus ja kättemaks on mullegi tuttavad, kusjuures kumbki neist ei olnud teadlik eesmärk. Olen ise olnud ka kiusaja, mille ebatervislikkusest sain õnneks piisavalt kiiresti aru, kuid siiani on väga häbi, halb ja vastik, kui seda meenutan. Jällegi, õnneks tulin mõistusele piisavalt varakult, otsustasin võtta vastutuse oma elukvaliteedi eest. Kuna olen kokku puutunud mõlema poolega, olles kiusaja ja kiusatav, arvan, et seda teemat tuleb käsitleda väga ettevaatlikult, arvestades kõiki pooli ja parem, kui võimalikult professionaalselt.

Juba etendus ise algas sünge ja piisavalt valju sissejuhatusmuusikaga. Istusin esimeses reas, tundsin külmavärinaid.

Lugu jutustas Karlist, kes oli olnud 7 aastat teadmata kadunud ning lõpuks üllataval kombel välja ilmunud. Tegelikult muidugi polnud see poiss päriselt see, kellena ta end tutvustas. See oli hoopis Marek. Marekil oli jaks otsa saamas. Ta pidi taluma koolikiusamist ja ema ebaõiglast õiendamist kodus, mis aitas tal jõuda ‘’Sinise vaala’’ mänguni. Sinine vaal koosneb erinevatest hirmutavatest, kuid samaaegselt hirmust vabastavatest ülesannetest, kestab 50 päeva ning viimase päeva ülesandeks on sooritada enesetapp. Marek nii kaugele ei läinud. Tal õnnestus juhuslikult tutvuda armsa tüdrukuga, kes aitas tal taas elus mõte üles leida.

Elu pole ainult sitased põõsad ja raudteerööpad.

Nii ütles neiu, kui Marek oli sunniviisiliselt järjekordset ülesannet lahendamas, milleks oli lamada raudteerööbaste vahel ning lasta rong sõita endast üle. Mulle jäi mulje, et see oli kahjuks ainuke positiivne/julgustav/parandav noot.

Mul oli väga ebameeldiv ja ebamugav vaadata seda etendust.

Peale nähtut oli peas palju halbu ja kurbasid mõtteid, pea valutas. Mulle üldse ei meeldinud see lähenemine. Lavastus näitas põhiliselt ainult halba külge ja väga vähe tegelikke lahendusi. Ma lootsin terve aja kuulda midagi roosat ja lillelist, mis lubaks mul lahkuda lootusega paremasse. Marek küll pääses ja oma eluga oskab vist nüüd paremini hakkama saada, kuid väheks jäi sõnumit vanemate ja kaasõpilaste ja õpetajate suunas.

Veel üks huvitav asjaolu, mis mõjutas mu kogemust ja mõtlemist: istusin ühe vanema naise kõrval, kellega enne etendust vestlesime teemaväliselt. Peale etendust ta märkis, et tema kõrval istunud poisil ‘’on väga suured probleemid,’’ kuna too vaatas vägivalda nähes alati eemale. Nii tegin ka mina, vaatasin valgusti otsa, sest erk valgus hajutab kõik muu tausta. Ei tea, milliseid probleeme ta mõtles, aga ta toon mulle ei meeldinud ja lahti seletada ta ei tahtnud.

Ei tea, kellele see etendus võiks kasulik olla. Minu jaoks oli liiga palju negatiivsust. Vaatamata sellele, et lugu oli piisavalt kaasahaarav ja vaadates mööda ettearvatavatest käikudest, ootasin ma, millal situatsioon hakkab muutuma pehmemaks. Ma elasin kaasa, siiski üldiselt eelistan sellist asja vähem näha.

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (23)