Martin Villig on tuntud kui Bolti kaasasutaja, kuid ka heategevuse eest seisja. Alles hiljuti pakkus ta välja, et kõik üle 5000 euro kuus teenivad inimesed peaksid viis protsenti palgast annetama. “Nädala intervjuus” avab Villig, miks ta selle eest nii tugevalt seisab ning millisena näeb ta ise kodanikuühiskonna rolli Eestis. Küsis Brent Pere.
Kas võib öelda, et oled sada protsenti Eesti patrioot?
Ma arvan, et isegi natuke üle saja protsendi, ja hingelt kindlasti jah.
Kas sul on siis Eesti pärast mure või on veel siiski optimisminoodid ülal?
Eks see ole alati nii, et üks päev näed rohkem mure- ja teine päev jälle rõõmupilvi. Üldiselt mulle tundub, et see vaade, mida me eestlastena siin sees näeme, on üks, aga kohe, kui sa välismaalasega räägid, siis nemad näevad meid hoopis teistmoodi. Mulle näib, et Eesti kuvand on välismaal sageli palju võimsam, kui meie riik ise ning kõik arvavad, nii et meil on siin kõik superhästi. Lapsed programmeerivad esimesest klassist saadik, start-up’idega läheb kenasti, hariduses oleme tipus. Välismaalt vaadatakse Eestile vägagi alt üles, aga riigis sees on meile omane otsida seda, mida veel paremaks saaks teha. See on tasakaalu otsimine, kus tuleb vaadata, mida paremaks teha ning samal ajal mitte unustada seda pisikest rõõmu, mis tuleb hästi olevatest asjadest.
Sinu südameteema on ikka see, et kõik oleks veel paremini, ja selles mõttes oled sa lootusetu juhtum, et pusimist ei lõpeta?
Jah, tundub küll. See on meil vist perekonna viga, sest vaadates vanemaid, nad on juba üle seitsmekümne, aga ega neil puhkepäevi küll eriti nädalas pole. Vahet pole, mis tegevus parasjagu käsil on. Küll on vaja ukrainlastele kiivrikatteid punuda, aias toimetada või hoopis mingi heategevusprojektiga tegelda. Isa käib veel abipolitseinikuks ka, nii et neid vaadates võib arvata, kust meie geenid Markusega tulevad.
Miks sul heategevus nii tugevalt hinges on?
Mulle tundub, et see on minu inimtüübiga seotud. Ma olen võib-olla pisut empaatilisem kui Markus, aga temas on jälle rohkem ratsionaalsust ja me täiendame teineteist nii Boltis kui mujal. Minu huvi on viimasel ajal Boltis pigem koormust vähendada ja keskenduda ühiskondlikele algatustele, aga Markuse jaoks on see esimene ettevõte, nii et tema keskendub sellele. Ma võtan neile ühiskondlikele projektidele aina enam aega ja praegu läheb selleks juba mõtteliselt kolm-neli päeva nädalas.
Nii et saad Boltist raha võtta ja selle heategevusse panna?
Saan sealt väikest palka, nii et elan ära ja saan nii aega kui raha ka heategevusse panustada. Mõlemad on kombinatsioonis.
Mulle meeldis sõnapaar “väikest palka”.
Jah, oleme konkurentidega võrreldes oluliselt kuluefektiivsemad. Meil on algusest saadik olnud vahendeid vähem, nii et juhtkonna tasemel on meil minu meelest mõistlikud palgad võrreldes Hiina või Ameerika konkurentidega. Meie palgast niimoodi annetamiseks ei jätku, et ühiskonnale tagasi anda, vaid peame selleks pisut osalust müüma. See annab meile võimaluse ka annetada.
Kust see heategevuse geen sul pihta hakkas?
Nägin seda esimest korda siis, kui Eesti hakkas vabaks saama ja mu ema Naisliidus toimetas ning näiteks lastekodulapsi aitas. Mina liitusin peale ülikooli lõpetamist ja esimestel töökohtadel käimist JCI Estoniaga, mis on noorteorganisatsioon paljude heategevusprojektidega. Sealt on mul ilmselt esimesed mälestused heategevusprojektides osalemisest: käivitasin neid ja andsin raha. Nii on see läinud ning osalt on selles rollis ka start-up-kogukonna edendamine, sest meil on Asutajate Selts ning Garage48 häkatonid. Ma ei tea, kas seda heategevuseks saab nimetada, aga see on kogukonna arenguprojekt. Nii ta mul lainetena käib, vahepeal heategevus ja siis jälle kogukondlikud projektid. Praegu on vist siis jälle järg heategevuse ning hariduse suunal. Tundub, et ma ei suuda ainult äri teha ja mitte ühiskonda aidata. Ühiskondlik närv hakkab lihtsalt kriipima ja tahaks siis äri kõrval toetada ka seda pehmemat poolt.
Sa mainisid haridust ja ma kujutan ette, et sinu kooliajal vist ei rääkinud heategevusest keegi?
Ega vist otse seda ei tehtud jah. Nüüd on küll koole, kus noored käivad vabatahtlikuks ja selle jaoks on palju eri projekte. Minul on see pigem töökarjääri kõrvale lihtsalt kasvanud.
Kuidas sa tunned, kas praegu pühendatakse sellele piisavalt aega või vähemalt mainitakse ära, et see on hea asi, millega tegelda?
Arvan, et me jõuame sinna järjest enam. See on ka selles mõttes loomulik, et peame arvestama, kust me ühiskonnana tuleme. Meile tekkis vabadus üheksakümnendatel ning alates sellest said inimesed endale ärisid ning organisatsioone ehitama hakata. Vene ajal ju seda kultuuri polnud. Ma usun, et vaadates, kuhu me nende paarikümne aastaga oleme jõudnud, ning võrreldes seda meie sõsarvabariikidega, siis oleme suhteliselt heas seisus. Meil on majanduslikult hästi läinud ning see on kindlasti tähtis alus, kuna inimestel peavad põhivajadused Maslowi püramiidis kaetud olema, et eneseteostuse ja laiemalt ühiskonnale mõtlemisega tegelema hakata.
Mida paremini läheb majandusel, seda rohkem tekib inimestel selleks võimalusi. Tegelikult ju ka rohkematel inimestel tekib võimalust. Vaadates põhjamaid, siis seal on inimesed saanud varandust koguda aastasadu ning seda siis põlvest põlve pärandada. See kapital on kogunenud ning selle võrra on sealne kultuur suurem, ettevõtjatel pikem ajalugu, need on kasumlikud ning kõik see annab omakorda ühiskonnale tagasi. Kuulsin, et Soomes on üks vaimse tervisega tegelev organisatsioon juba peaaegu saja-aastane. Meie organisatsioonid saavad minna vaid paarkümmend aastat tagasi, aga siis oli ka majandus palju nõrgem. Me liigume ühiskonnana samm-sammult selles suunas ja mida rohkem inimesi tuleb oma igapäevategevustega toime, seda enam tekib neid, kes sellele mõtlema hakkavad. Meil ongi vaja eeskujusid ja häid näiteid selle kohta, mis mõju on erinevatel algatustel ja mis valdkondades on võimalik panustada, et keegi, kes tahab, saaks aidata. Kui kultuur ja teadmised arenevad ning ka noored seda juba koolis kuulevad, siis saab see ühiskonna loomulikuks osaks.
