Filmikommentaar. Emel-Elizabeth Tuulik: kinotitaanide heitlus

Oscarite õhtu naelaks oli Ryan Goslingi “I’m Just Ken”. Roosad kostüümid ja Goslingi huumorisoon tegid sellest kindla õhtunaela, mis kogu šõu päästis. Foto: Scanpix

Eelmine aasta oli võib-olla üks meeldejäävamaid filmiaastaid viimase kümnendi jooksul. Filmiajakirjanik Emel-Elizabeth Tuulik vaatab tagasi Oscaritele, kus polnud pääsu Christopher Nolani “Oppenheimerist”, ent alaesindatuks jäid Greta Gerwigi ja Martin Scorsese tähtteosed.

Hiljuti jagati 96. korda prestiižseid Ameerika filmiakadeemia auhindu ehk Oscareid. Igal aastal teeb valiku mitmepealine lohe ehk ligi kümnest tuhandest oma ala spetsialistist koosnev akadeemia, kes tunnustab möödunud aasta meeldejäävamaid filme. Laia publiku jaoks on Oscarid tähtsaim tunnustus, mille film võib pälvida. Lisaks kvaliteedimärgile sümboliseerib filmiauhind minu jaoks linateost, millel a) on mingil põhjusel rikkalik rahastus või b) sisaldab vähemusgruppi, millel on seos Ameerika ajalooga. Nomineeritud filmid kuuluvad enamasti kommertskino pjedestaalile ja iseseisev, eksperimentaalne kino saab kutse harva. Selle tühiku täidab Euroopa. Enamasti on kerge ennustada, kes kuldse mehikese nopib. Kaasa aitab nii-öelda Oscari-koridor ehk auhinnašõude (BAFTA, SAG, Kuldgloobused jne) maraton enne Oscareid, mille andmete riisumisel on näha, millised linateosed kuhugi paigutuvad ja millised etteasted esileeris keksivad.

Emel-Elizabeth Tuulik

Emel-Elizabeth Tuulik on filmikriitik. Loe artikleid (7)