Edasi juubelinumbri kaanepoisteks on Marko Mäetamme joonistatud ratturid. Kuidas see pilt ja muud värvikad Marko illustratsioonid Edasi lugude juurde sündinud on, räägib kunstnik ise lühiintervjuus.
Marko, me oleme sinuga teinud koostööd alates Edasi loomisest 7,5 aastat tagasi. Sa oled kirjutanud meile jutte, aga samal ajal olnud ka peamine illustraator paberajakirja lugude juures, seda alates esimesest numbrist. Küsiks ühe spordireporteri küsimuse: mis tunne hetkel on?
Tunne on mul algusest peale olnud selline, et kui tuleb aeg midagi Edasile teha, olgu need siis illustratsioonid või mingi tekst – siis on esimene reaktsioon pigem ei! (Muigab.) Mu põhitegevus on ju vaba looming, millega ma tegelen praktiliselt iga päev, ning kõik, mis sellesse sisse sõidab, on ikkagi segaja. Ja neid n-ö vältimatuid segajaid on niigi. Aga ma tean ka, et nii nagu ma millessegi, antud juhul siis Edasi asjade tegemisse, süvenen, kaob see ebameeldiv blokk ära ja asjad saavad tehtud. Ning lõppkokkuvõttes isegi meeldib. Nii et jah, kahetised tunded: hea meelega tegeleks ainult enda asjadega, aga kõigist kõrvalistest asjadest on koostöö Edasiga üks meeldivamaid.
Kui sa hakkad artiklile pilti joonistama, siis millest sa lähtud, mida tekstist otsid? Millist teksti on sinul huvitav illustreerida?
Sellega on nii, et ma ei otsigi midagi, tavaliselt kujuneb illustratsioon kuidagi lugemise käigus iseeneslikult. Ja sagedasti on see olemas enne, kui ma loo lõpuni olen jõudnud. Vahet pole, kas on mingi teaduslik tekst või ilukirjandus. Ma ei oskagi seda tegelikult seletada. Loen ja siis järsku on illustratsioon olemas. Aga on ka lugusid, mis ei tekita kohe ühtegi visuaalset lahendust, loe nii- või naapidi. Siis ma pean ikka kangutama ja tuleb mõtlemine appi võtta. Mõtlemine aga on teadupärast üsnagi puine tööriist.
Kuna meid seob pikk ja tihe koostöö ning ka esimese paberajakirja kaanepildiks on üks sinu varasem teos, millest saanud nüüdseks üks Edasi visuaalseid tunnuseid – rattur –, siis oleme otsustanud, et iga 10. numbri esikaane palumegi teha sinul. Praegune 20. number on sul niisiis juba kolmas Edasi esikaas. Räägi, kuidas see töö sündis?
No selle käesoleva numbri kaanega on ju nii, et Sa ise andsid mulle idee: ratturid sõidavad, ajakiri Edasi näos kinni. Ja rääkisid ka, et see idee seostub sul ühe filmiga. Mis on iseenesest väga hea film, mulle ka meeldib. Ja see kujund – rattur sõidab praktiliselt pimesi vastu tuult – tundus päris hea.
Meie juubelinumbri üks fookusmõte on mood, ja peame selle all silmas kaugelt enamat kui vaid rõivamoodi, siis mis on sinu jaoks see teema, mis võiks olla ühiskonnas rohkem jututeemaks, n-ö moes, mida järgida heas mõttes?
Sellele küsimusele ei oskagi kohe vastata… Mind on alati huvitanud ja huvitab kõik see, mis puutub inimeseks olemisse: olme, suhted, armastus, traagika, elu, surm. Tavaline elu. See, mis minust 24/7 läbi käib. Kas niisugune asi nüüd üldse millalgi moes on, vaevalt. Tegelikult pole mind kunagi huvitanud see, mis parasjagu moes on. Mood ju muutub.
