Alkohol ja üha enam ka teised kesknärvisüsteemile toimivad uimastid on saanud osaks ühiskonnast ja selle korraldusest. Võtaksingi järgnevalt käsitleda uimastitarbimise põhjuseid, mida tähistab inimese üksindus ja igatsus. Sest kõige laastavam on uimastite mõju just läheduse aseainena. Uimastist saab sõltuvus ja sõltlase partner ja valitseja, tõrjudes tõhusalt inimlikku lähedust, mida me kõik tegelikult ja peamiselt igatseme.

Eks täiskasvanuks saamise üheks osaks on katsuda oma piire, mille käigus tuleb ka tarbida aineid, mida meie keha tegelikult esialgu tõrjub, olgu selleks alkohol, tubakas või mõni kolmas substraat. Harjutamine ei tee siinkohal mitte meistriks, vaid kujundab aju ümber nii, et mõnukeskuses mitmedki “juhtmed” otseühendusse lähevad ja seetõttu ainult ja peamiselt tuttavale uimastile või isegi juba selle tarbimise ootusele reageerima hakkavad. Inimene võib juua nii rõõmust kui kurvastusest, nii üksindusest kui eksitusest, nii harjumusest kui igavusest. Keegi ei alusta ainete tarbimist sõltuvusest, see kujuneb välja aja jooksul.

Rohkem on räägitud füüsilisest sõltuvusest, millel nii mõnuline kui piinaline külg, vähem aga psüühilisest sõltuvusest. Kanepi ja muude ainete pooldajad eitavad ennekõike just viimast aspekti, pisendades sõltuvuse kahjulikkust ja ühiskondlikku hinda. Aga minu ülesanne ei ole mitte vaielda, vaid arutleda.

Luues lähedussuhte, olgu lapsepõlves või täiskasvanueas, saab inimene endale partneri näol kellegi, kellega oma elu ja tundeid jagada. Vajadus hoolitseda ja tunda hoolitsust on meisse looduse poolt kodeeritud, on ju inimloom oma arengu esimesel etapil vägagi sõltuv tema eest hoolitsejatest, ennekõike emast. Seesama suhtemudel kandub edasi põlvest põlve, loomateadlased nimetavad sellist järglaste kasvatamise viisi lõimetishooldeks. Lapse ja ema ning isa maailmad lõimuvad ning see annab hea, turvalise ja kestva tunde kogu eluks. Sellise varajase kogemusega inimlaps on turvalise kiindumusstiiliga, nagu enam kui pool sajandit tagasi esmakirjeldas arengupsühholoog Mary Ainsworth oma kolleegidega (The Psychological Birth Of The Human Infant: Symbiosis and Individuation, Bacic Books 1975 ).

Turvalisus tähistab sooje suhteid, sisestunud veendumust, et minuga koos olijad minust ka tõeliselt hoolivad, ei tee mulle ülekohut, ei reeda ega hülga.

Kahjuks pole kõigil lastel ja inimestel õnne sündida ja kasvada hoolitsevas keskkonnas, lisaks vanemate isiksuslikele põhjustele võib sidemed lõhkuda sõda, ränne või looduskatastroof. Loetlemata pikemalt, mis võib viltu minna, on tulemus äraspidiselt ühine – suutmatus oma tundeid reguleerida, juhtida ja olla pikaajalistes võrdsetes toetavates inimsuhetes. Läheduse soojust asendab hüljatustunde külmus.

Hukutav, ent alati olemas & heas tujus 

Edward J. Khantzian (Khantzian, Albanese “Understanding Addiction as Self Medication”, Rowman & Littlefield 2008) pakub üheks peamiseks teljeks, millel sõltuvus kujuneb ja püsima jääb, just nimelt inimestele (ja kõigile imetajatele) omase elulise vajaduse olla seotud ja saada ning jagada hoolitsust ja lähedust. Kui seda pole varajases arengus piisavalt olnud, jääb eneseregulatsoonivõime välja arenemata. Enese psüühilise tasakaalu pidev häirumine ning äparduvad katsed seda üldse leida või taastada tekitavad omakorda raskeid tundeid, millega ei ole varases lapsepõlves õpitud toime tulema. Nii tekib inimese elus otsekui suletud ring, millesse ta üksi kinni jääb. Me oleme orienteeritud lähedusele ning oleme lähedustunde loomisel sitked ja sihikindlad. Kui lähedus teise inimesega ei ole võimalik, “asendab” seda pahatihti uimasti. Khantzian on püstitanud eneseravimise hüpoteesi (self medication hypothesis), mis lühidalt sedastab, et läheduse puudust kompenseeritakse teiseste vahenditega, milleks on meeleolu muutvad uimastid.

Just eelpoolkirjeldatud õnnetu elusaatusega inimesed on eriti altid valima “asendusaineid” ja kinni jääma näilisesse lohutavasse soojusesse, mida pakub uimastist või alkoholist tulenev mõnutunne. Seniks muidugi, kuni kaif möödub, peale mida naaseb tihti endisest valusam ja külmem reaalsus. Millest põgeneda aitab taas uimasti, millest käivitubki tuntud sõltuvuse ring.

Uimasti mõju on ennustatav, kindel, ootuspärane, uimasti ei reeda, ei esita nõudmisi, ei ole halvas tujus.

Reaalne inimene, kes võiks sõltlase jaoks olla lähedust ja lohutust pakkuv partner, on tihti uimastitarbija jaoks ebakindlam ja vähem ennustatav droogist. Ja kui varajane, mitteteadlik kogemus lähedusest on hektiline, ebaturvaline ja suurt ärevust põhjustav, siis võib tunduda, et inimlikes lähedussuhetes ei olegi heaolutunnet võimalik saavutada.

Uimasti on ühiskondlikult ja üldiselt kättesaadavuselt järjest tavalisem ja paraku aktsepteeritud alternatiiv. Tarbijalikkus on teinud sellest kauba ja kahjuks ka sotsiaalses suhtluses (häda)vajaliku abivahendi. Oma sügavamalt sisult uimasti tegelikult hävitab ja lõhub inimsuhtluses peituvat raviefekti, mida saab läbi reaalse kuuluvuse mingisse gruppi, seltskonda, ringkonda.

Uimastitarvitajaid ja alkoholisõltlaseid saab pigem iseloomustada välistavate terminitega ehk nad ei kuulu, nad ei seostu, nad on oma tagurpidi nirvaanas väga üksinda. Kui ka mõni suhe õnnestub sõlmida, siis ei pruugi see püsida, sest “konkurents” kindla toimega ja kindlat tajuelamust pakkuva uimastiga on niivõrd ebavõrdne.

Khantzian ütleb oma raamatus, et enamik sõltlasi leiab katse-eksituse meetodil isikliku nn lemmikuimasti, mis aitab reguleerida ja asendada just seda, millest nende hing puudust tunneb ning teisalt pakub tajulisel tasandil neid emotsioone, mida inimsuhtlusest ei saa. Näiteks opiaadisõltlased võivad uimastit tarvitada primaarse agressiooni väljenduste – viha, ründavus, kalduvus ülereageerida – leevendamiseks. Alkohol olevat hea moraalitunde ja eetika “lahustaja”, kuid veelgi enam tekitavat alkohol hea tunde, kui kaob ärevus ja hirm teistega koos olemisest, mida too uimasti just pakub.

Sõltuvushäirete ravi algab usust inimsuhtesse

Vahva seltskond, muretu suhtlus, hinnangulisuse puudumine ja pseudolähedus võib olla just see “liim”, mis täiesti juhuslikke joomakaaslasi paneb ennast tundma kui maailma parima seltskonna liikmeid. Stimulandid nagu amfetamiin on tihti maniakaalsete, üliaktiivsete inimeste viis ennast “rahustada” ja saada samal ajal kätte elavdatud ja kõrgendatud meeleolust tulenev heaolutunne, selline mõju on tihti paradoksaalne.

Kõikidele uimastite tarvitajatele on ühine kalduvus mõjutada ja moonutada oma sisemisi tajusid, sealhulgas moduleerida lähedustundeid ja kuuluvustundeid. Turvaline kiindumus uimastisse markeerib Khantziani pakutud mudelis ebaturvalist seostumisvõimet inimestega.

On tuntud ja kurb fakt, et teraapia ei käivitu, kuni patsient on aine mõjuväljas, või lausa mõju all. Raskuste ja vastupanu korral aitab ikka see “abimees”, mis on patsiendi jaoks ühtlasi hea viis mitte oma probleemide lahenduseni punnitada, vaid minna kindlat teed kurakätt. Sest erinevalt inimsuhtest on inimesel kogemus, et just uimasti ei reeda.

Läheduse asendamine mistahes uimastiga on tupiktee. Alkohoolik armastab viina rohkem kui ühtegi inimest, kokaiinik kokaiini ja heroiinik heroiini. Ainuke võimalus valik ümber pöörata on patsiendi jaoks riskida ja uskuda, et keegi suudab olla olemas, suuta taluda sõltlase viha, üksindust, ahistust ja hirmusid – tema väga varajast üksindust ja ebakindlust. Üksinduse valu saab ravida ainult suhe teise inimesega. Selleks võib olla partner, sõber, kuid ka psühholoog. Sõltuvushäirete ravi algab usust inimsuhtesse.

Hannes Kuhlbach

Hannes Kuhlbach on kliiniline psühholoog. Tegusa elu jooksul on ta olnud erinevates ametites kinnisvaramaailmas, suhtekorralduses ja panganduses. “Kõiges, mida saab nimetada äriks, on sügav inimlik ja isiklik pool ning just see aspekt huvitabki mind oma tänastes tegevustes. Omades oma töös privileegi näha sügavale inimeste eludesse ja sisemaailma, äratab see ka endas varjatud tundeid ja mõtteid. Neid ongi heameel üldistatud ja põimitud kujul Edasi veergudel avatud ja mõtelda armastavale lugejale edastada." Loe artikleid (63)