Raul Oreškin: eesti jonn

Raul Oreškin. Foto: Kiur Kaasik

Soovime või mitte, jonn on midagi sellist, mis meid, eestlasi, juba tüvitekstides defineerib.

Alustades endast. Alati, kui olen loo just toimetusse saatnud ning see on ilmunud, käib peast läbi kümneid mõtteid, mida järgmisel korral kajastada, aga kui uue loo tähtaeg on lähenemas, ei tundu miskipärast ükski neist enam sedavõrd oluline, et teistega jagada ja maad võtab väike nõutus, ärevus. Samas, kui küsida, kas ma tahan kirjutada: loomulikult. Hirmu, et ühel hetkel ma polegi enam vajalik, veel ei tunne. Juba ainuüksi vanaisana saaksin end täies mahus realiseerida, rääkimata kahe galerii tööshoidmisest ja kolmanda arendamisest. Võib-olla aitab igakuine “kohustuslik” kirjatükk mul meeles pidada, et peale kunsti ja vanaisaks olemise on igapäevaelus veel värvinguid? Küllap. Kui oled õpingute ajal sunnitud mõne kohustusliku raamatu läbi lugema, millest sul enne ehk aimugi polnud, avardab see paratamatult silmaringi – võimalik, et aitab isegi järgmise sammu kindlamalt astuda, võib-olla ka kogu teekonda paremini planeerida. Iga kuu kolumniks teema leidmise ja selle lahtimõtestamisega on mõneti sama lugu – aga mis see ikkagi on, mis ei lase meil kergekäeliselt loobuda, vaid paneb meid ikka ja jälle edasi tegutsema?

Raul Oreškin

Raul Oreškin elab sügistalvisel perioodil Tartus ning kevadel ja suvel vanausuliste külas Varnjas, kus nad koos elukaaslase Kaili Kasega kalurimaja paadikuuris igal suvel Voronja galerii avavad. Viimastel aastatel on Raul tegutsenud ka kokana Karlova kodukohvikus „Lev ja Leevike“, avanud Aparaaditehases HAKI galerii ja töötanud teatrijuhina Tartu Uues Teatris. Raul on "Minu" lugude sarjas ilmunud raamatu "Minu Peipsiveer" autor ning käesoleval aastal ilmus Tartu linna tellimusel tema kolmas raamat "Tartu hääled". Raul jagab Edasi lugejatele oma tähelepanekuid eluolust Peipsiveerel ja Tartus ning laiemalt kultuuripõllul toimuvast. Loe artikleid (46)