Nikolai Karajev: väga eestilik lugu. The Division Bell Land

Ma sündisin siia maailma  igasuguse tundeta oma rahvuslikust kuuluvusest. Kahtlustan, et me kõik tuleme ilmale just nii. Kontseptsioonid „olen venelane“, „olen eestlane“ ja vastavad koordinaatide süsteemid koos kõigi individuaalsete nüanssidega sugenevad juba hiljem, sotsialiseerumisprotsessis. Teistsugustes tingimustes oleksin ma arvatavasti üles kasvanud tajumusega, et olen venelane – aga mul vedas kõvasti. Ma sündisin 1978. aastal Tallinnas, Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis, „vabade riikide murdmatus liidus“, märkimisväärne osa mu sotsialiseerumisest aga leidis aset juba Tallinnas kui Eesti Vabariigi pealinnas.

Nõukogude Liidus kuulusin ma rahvusliku enamuse hulka (ei mäleta, et oleksin end sedasi tajunud, kuid võimalik, et see ongi enamuseks olemise privileeg). Eesti Vabariigis ma olin ja jään rahvusvähemuse liikmeks, eestivenelaseks, koos kõigi kaasnevate eriefektidega. Selle kõige tulemusena kasvasin kosmopoliidiks – nii vastikud olid mulle kõik need rahvusluse ümber toimuvad mängud: kriibi pisut mistahes „rahvuslikku“ argumenti, ikka leiad sealt tagant mingit sorti diskrimineerimise.

Kui Vikerkaar palus mul kirjutada siinsetest venelastest, meeldis mulle numbri enda idee – pühendada see manifestile „Kõigile Eestimaa rahvastele!“.

Teiselt poolt ei saanud ma just kõige täpsemini aru, mida see õieti peaks tähendama – kirjutada siinsetest venelastest kui niisugustest. Siinsed venelased on ju erinevad ja nende kõigi eest kõnelda ma ei saa, keegi pole mind selleks volitanud, ja minu kosmopolitism nõuab, et näeksin inimeses isiksust ja mitte ta rahvuslikku kuuluvust. Nii et kasutan õigust captatio benevolentiae’ks ja ütlen, et kõik edasine väljendab vaid minu isiklikku vaatekohta. Loomulikult olen ma eestivenelane, aga põhimõtteliselt on mul ükskõik, kelleks mind peetakse, ja esitlen ma end samuti erinevalt: Läänes olen ma Estonian (muidu arvavad, et olen Venemaalt), Venemaal olen ma Eestist pärit venelane (muidu arvavad, et vene keel pole mu emakeel), aga Eestis olen eestivenelane, no näiteks.

See ei tähenda, et ma kuuluksin ideoloogiliselt homogeensesse vähemusse: eestivenelased on väga ja väga erinevad, hoolimata neid ühendavast sotsiaalmajanduslikust ja kultuurilisest situatsioonist. Võtame või suhtumise natsionalismi. Meie seas on kosmopoliite ja natsionaliste, kusjuures nii eesti kui vene natsionaliste. On neid, kes tahavad iga hinna eest alal hoida emakeelt, ja neid, kes on nõus sellest loobuma sügavama integratsiooni nimel. Need kategooriad killustuvad aina ja veelgi väiksemateks – kuni üksikisiku tasandini välja. Me ei ole inimparv ega -kari, kes juhtoina järel kuulekalt järgiks ühtsama marsruuti.

Kui mõni konkreetne eestlane tajub meid kui mingit ühetaolist ja üldist „Lasnamäed“ (aga mina muide elangi Lasnamäel), ei iseloomusta see meid, vaid seda konkreetset eestlast.

Üldiselt olen ma veendunud, et objektiivselt pole mingeid rahvusi olemas. Kuid rahvusluse idee on kahtlemata igati elus ega kavatsegi surra. Oma olemuselt on see kaheksjaotuse idee: on minutaolised inimesed, on muulased.

Tasub meenutada sedagi, et mõiste „rahvus“, „natsioon“ on tänapäeva eesti arusaamadesse tekkinud ajaloolises mõõtkavas võrdlemisi hiljuti. Ja ka nüüdisajal pole selle mõistega kõik sugugi nii selge. Mis hetkest alates näiteks saavad eestivenelased eestlasteks? Vastus sõltub sellest, keda pidada eestlaseks. Kes see on? Inimene, kes on sündinud ja/või elab Eestis? Kelle emakeel on eesti keel? Kellel vähemalt üks vanematest on eestlane? Või kellele on omane „eestlase mentaliteet“? Aga mis asi see üldse selline on – ja kes peaks otsustama, kas mul on „eesti“ mentaliteet või mitte?

Kahe süsteemi võitlus. Kõik rahva, keele ja kultuuri nimel?

Eestivenelaste kui ühe isoleeritud grupi ajalugu ei ole isoleeritavate, vaid isoleerijate ajalugu, nende ajalugu, kes peavad meid enam-vähem ühtseks tervikuks. Väga eestilik ajalugu oma rahvusliku koordinaatide süsteemiga, mis jätab täielikult enda varju reaalsed inimesed – kuid vallandab ka sündmuste ahela, mis vormib eestivenelastes vastava ettekujutuse iseendast. See on omamoodi isetäituv ennustus: kui suhtuda meisse kui muulastesse ja transleerida seda suhtumist avalikult, pressi ja võimu tasandil, siis muidugi me hakkamegi tundma end võõrastena sel maal. See häda natsionalismiga ongi. Kui, nagu Pink Floydi laulus, hakkab lööma „Division Bell“, Lahkulöömise Kell, siis selle poolt sisendatav ebavõrdsus „omade“ ja „võõraste“ vahel tungib protsessis osalejate peadesse – kõigil, ilma eranditeta.

Vene küsimus Eestis kahtlemata eksisteerib, nähku pealegi eri inimesed seda erinevalt. Kui tõstagi sulgude taha ideoloogia, jääb majandus – ja vaieldamatu tõsiasi, et siinsed venelased elavad eestlastest kehvemini. Jääb juriidiline aspekt, kodakondsuse ja sellega seotud õiguste probleem. Ühtki neist probleemidest poleks tekkinud, kui Eesti Vabariiki ei oleks rajatud „rahvuslikkuse“ mõistele. Täpsemini – käsitusele „eesti rahvast“ vastandatuna kõigile muudele.

Probleemi tuum taandub põhimõttelisele valikule kahe ideoloogia vahel – valikule, mida teiste seas on iseloomustanud juba Benjamin Disraeli: „Areneval maal toimuvad pidevalt muutused; ja põhiküsimus pole siin selles, kas vältimatutele muutustele tuleks vastupanu osutada, vaid kas need muutused peaksid aset leidma austades rahva kombeid, pruuke, seadusi ja traditsioone või siis peaksid nad toimuma, austades abstraktseid printsiipe, aga samuti teatavaid väljavalitud üldisi doktriine. Esimene on rahvuslik süsteem; teine, kui püüda anda talle nime, õilsat nime, mida ta ehk vääriks – filosoofiline süsteem.“

Kuidas valik rahvusliku ja filosoofilise süsteemi vahel saab teoks Eestis, on näha palja silmagagi: peaaegu iga nädal kasutab mõni poliitik või ühiskonnategelane ilmtingimata argumendina üht tsitaati põhiseaduse preambulist, mida teavad peast needki, kes põhiseadust eluilmas avanud pole: Eesti riik „peab tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade“. See süsteem on Disraeli järgi rahvuslik. Kuid võrdlemisi harva tuletatakse meelde, et sealsamas preambulis on juba enne neid sõnu ka üks teine fraas: Eesti Vabariik „on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele“; see on filosoofiline süsteem, sest pole ju olemas mitte mingit iseäralikku eesti vabadust või eesti õiglust.

Selles plaanis, kuidas suhtutakse siinsetesse venelastesse, on kogu Eesti ajalugu pärast iseseisvuse taastamist olnud ja jääb võitluseks nende kahe süsteemi vahel. Näiteks arvab rida poliitikuid, et eesti keele säilimiseks on hädavajalik viia riigikeelele üle kogu vabariigi haridussüsteem lasteaedadest peale. Kui see otsus vastu võetakse, tuleb välja, et veerand riigi elanikkonnast jääb ilma võimalusest oma lastele emakeeles haridust anda. Sõnal „õiglus“ puudub täpne juriidiline kate, kuid ma arvan, et intuitiivselt on isegi kõige fanaatilisemale natsionalistile – ja eriti talle! – selge: kui jutt on sellest, et veerand rahvast jäetakse ilma nii tähtsast õigusest, siis on nii teha, pehmelt öeldes, ebaõiglane.

„Õiguse“ tasandil huvitaval kombel olukord hägustub. Põhiseaduse järgi: „Igaühel on õigus saada eestikeelset õpetust. Õppekeele vähemusrahvuse õppeasutuses valib õppeasutus.“ Kuid konks on selles, et „vähemusrahvuse“ mõistet tõlgendatakse ainsas vähemustele pühendatud seaduses (Vähemusrahvuste kultuuriautonoomia seadus) õige omapäraselt: „Vähemusrahvusena käesoleva seaduse mõttes käsitletakse Eesti kodanikke, kes … omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga …“ Täitsa vabalt võib väita, et Eestis elavad venelased, kes saabusid siia pärast 1940. aastat või on nende isikute järeltulijad, lihtsalt ei moodustagi rahvusvähemust: meie sidemed Eestiga pole piisavalt „kauaaegsed“ ega „kestvad“ ja Eesti Vabariigi kodanikkegi pole meie hulgas nii väga palju: umbes kolmandik (teine kolmandik on Venemaa kodanikud, kolmas – hallipassimehed). Nii et „juriidiliselt on kõik korrektne“. JOKK-põhimõte on suhetes kohalike venelastega tähtsal kohal: lõtk seaduste ja õigluse vahel on olemuslik osa probleemist.

Nõukogude okupatsioon. Ajalooline müüdiloome

Ütleksin, et eestivenelased on Eesti Vabariigi rahvusideoloogia pantvangid. Seni, kui meie poliitiline ja ideoloogiline eliit jääb truuks rahvuslikule ja mitte filosoofilisele süsteemile, ja kuni põhiseaduse preambuli rahvuslik osa on tähtsam vabadusest, õigusest ja õiglusest, pole eestimaalastel lootust, et kõik kuidagiviisi iseenesest paika loksub. Olen realist, see tähendab pessimist: liiga palju tegureid aitab kaasa selleks, et lõhestada Eestit „meieks“ ja „nendeks“, ja peaaegu puuduvad tegurid, mis maad ühendaksid. Muide, kui eesootav hoop Eesti riigieelarvele Euroopa Liidu poolt peaks olema piisavalt tugev, siis võib-olla päästab meid ühine majanduslik häda? Vaevalt: majanduslikku hätta sattunud ühiskond võib lõhestuda topeltkiirusega, sest keegi peab ju süüdi olema.

Rahvusliku süsteemi vundament on kõigile asjadele rahvusliku värvingu omistamine. Sellise tajumisviisi korral saab kahe suure kogukonna kooseksisteerimisel Eestis ületamatuks barjääriks ajalugu ise. Põhimass eestivenelasi ilmus Eestisse tänu NSV Liidule ja seostub alati nõukogude okupatsiooni perioodiga, mis omakorda kangastub millegi absoluutselt negatiivsena.

See on oluline osa müüdiloomest, mis on kutsutud õigustama meie poliitikute ükskõik milliseid vigu: tänapäeva Eesti, olgu ta milline tahes, näeb vastandatuna halva okupatsiooniajaga hea välja.

Näiteks hilise nõukogude perioodi positiivsetest aspektidest (kasvõi demograafilised näitajad ja kultuur) püütakse mitte eriti juttu teha, aga kõike negatiivset, mis NSVL-is oli, rõhutatakse, sealjuures rahvuslikus kontekstis. On see ju koordinaatsüsteemi valiku küsimus: kas pidada küüditamisi konkreetselt eesti rahva vastu suunatud kuriteoks või vaadelda neid stalinlike repressioonide tervikkontekstis. Paistab, nagu vahe poleks suur, kuid teise lähenemisviisiga kaasneb arusaamine, et paljude venelaste lähedased langesid niisamuti kuritegeliku diktatuuri ohvriks nagu paljude eestlaste omad (filosoofiline süsteem), samal ajal kui esimene käsitus võimaldab eeldada, et millegi ühtse ja ühetaolisena nähtud „venelased“ sooritasid kuriteo eestlaste vastu – ning siinsed venelased on kuidagiviisi kurjategijatega seotud (rahvuslik süsteem). (Muidugi pole Eesti siin erand: Venemaal on samuti ettekujutus kehtiva võimu voorustest rajatud kontrastile, ainult et okupatsiooniaja asemel figureerivad „halva perioodi“ rollis 1990. aastad. Hoolimata võimu kõigist pingutustest vastandada Venemaad ja Läänt või Venemaad ja Eestit on valitsevate eliitide strategeemid kõikjal üsna ühesugused. Binaarse vastanduse, us and them, strategeem on üks neist.)

Suhtumine küüditamistesse on ajalootaju küsimus, kuid ka müüdiloometa ei saa ajaloo sfääris hakkama. Toomas Hendrik Ilves jõudis nii kaugele, et väitis intervjuus The Guardianile, nagu polnuks Nõukogude Eestis restorane. Kõik oli okupatsiooniajal halvasti; Jaak Juske kirjutab lasteraamatus „Imelik nõukaaeg“ (2013), et NSV Liidus ei olnud kõigile kättesaadavaid arvuteid, ja tuleb välja, nagu olnuks see mingi nõukogude aja erijoon, ehkki peaaegu samamoodi olid lood mistahes arenenud riigis. Sootuks huvitavam müüt vestab sellest, et Eestisse tulnud venelased olid jätised, ühiskonna heidikud (vt näiteks Lauri Vahtre raamatut „Eestlane seest ja väljast“, kust saame teada, et eestlaste silmis olid need venelased agressiivsed, räpased, rumalad, laisad, joodikud ja harimatud). Ja vastupidi: vene koolide ja lasteaedade likvideerimise üle peetavates „diskussioonides“ kõneldakse okupatsiooniajast sageli, kuid peaaegu kunagi ei meenutata, et nõukogude ajal oli eestlastele eesti keeles antav haridus Eestis normiks. (Kiiduväärt erandiks on siin Joel Sang oma artikliga „Kas integratsiooni hind?“ (Sirp, 15.12.2017), kus esitatakse küsimus: „Kas me soovime oma kaasmaalastele seda, mille vastu me kolmekümne aasta eest kõigest väest sõdisime?“)

Jõuetu nördimus. Kodakondsusest ja mitte ainult sellest

Oleks Eesti üherahvuseline riik, umbes nagu Jaapan või Poola, võiksid ajaloo tõlgendamisega seotud mängud pakkuda lihtsalt meelelahutuslikku huvi, ei enam. Kuid meil on olukord teine: toimib isetäituva ennustuse põhimõte. Kujutage endale ette siinset venelast, kes jälgib, kuidas vormitakse natsionalistlikku müüti temast ja temasugustest, näeb kogu seda valet ja silmakirjalikkust. Et mitte näiteid kaugelt otsida: ka minu vanaemad ja vanaisad tulid Eestisse, mõlemal vanaisal oli kõrgharidus; mu vanemad, erialalt insener ja programmist, lõpetasid ülikooli ja töötasid segakollektiivides; stalinlikud repressioonid puudutasid minu sugulasi kõige otsesemal moel. Mida ma pean tundma, kui loen selliseid natsionalistlikke üldistusi – ja saan aru, et kummutama neid niikuinii keegi ei hakka, isegi kui kõik näevad, et see on vale?

Mida pean arvama poliitikute aususest, kes ise õppisid okupatsiooniajal oma emakeeles ja nüüd tahavad jätta sellest õigusest ilma siinseid vene lapsi?

Milliste järeldusteni peaksin jõudma, kui mind, Eestis sündinut ja siin kogu elu veetnut, nimetatakse „muulaseks“ ja „migrandiks“? Õigupoolest saigi minust kosmopoliit, kui ma mõistsin, kui vastik see on, kui mind rahvustunnuse alusel tehtud üldistustele allutatakse – otsustasin, et ise ma sedasi tegema ei hakka. Kuid see on muidugi vaid üks võimalikke reaktsioone. Teine, võib-olla loomulikum, on tigestumine ja vastassuunalise vektori valimine. Ausalt öelda lähen minagi kogu oma sallivuse juures närvi, kui järjekordne eesti natsionalist silmakirjalikult imestab, kui palju eestivenelasi on altid Venemaa propagandale. Te ise ju tõukasite neid sellele, kaua ja sihikindlalt, kultiveerides neis nördimust ja haavumust; kas maksab siis imestada, et inimesed solvusidki – ja hakkasid uskuma Venemaa televisiooni, mis ei väsi korrutamast, kuidas venelastele rahvustunnuse alusel ülekohut tehakse?

Ajendeid jõuetut nördimust tunda siinsetel venelastel on jätkunud ja jätkub endiselt. Üheks esimeseks selliseks ajendiks sai kodakondsuspoliitika, kuid ma kahtlen, kas see iseenesest mängis ülemäära suurt rolli; palju tähtsam oli, et pärast iseseisvuse taastamist, eriti 1990. aastatel, kui tekkis metsik tööpuudus, võeti rahvusluse tõusulaine ajel venelasi – isegi spetsialiste – eesti kollektiividesse tööle väga vastumeelselt. „Me tahame eestlast“, „eestlased on meile siiski lähedasemad“, „mõned meist on venelasi ainult televiisorist näinud“ – kõiki neid argumente tuli mu vanematel oma kõrvaga kuulda. Ja ma ei usu, et minu perekonnal oleks kuidagi eriliselt „vedanud“.

Just selline suhtumine süvendas solvumist kõige enam. Võib kaua vaielda selle üle, kui möödapääsmatu niisugune rahvustunnete pingestumine 90ndatel oli. Ma ise võiksin tuua nii poolt- kui vastuargumente, kuid ajalugu tingivat kõneviisi ei tunne. On võimatu öelda, milliseks kujunenuks meie riik, kui kõigile venelastele antuks kohe kodakondsus, ja/või referendumil Narva autonoomia üle olnuks mingid tagajärjed, ja/või nii paljud venelased poleks Eestist lahkunud. Ma ei tea seda. Kuid kahtlustan, et kuidagi oleksime ikkagi selle üle elanud.

Minu tunde järgi olid 2000. aastate esimesel poolel Eestis olemas väljavaated, et vastastikused rahvuslikud solvumised selja taha jätta ja ehitada üles ühiskond, mis oleks rajatud vabadusele, õigusele ja õiglusele. Majandus kasvas, tööpuudus vähenes, sellistes tingimustes aga natsionalism harilikult taandub (ilma Suure depressioonita poleks Hitlergi võimule tulnud). Ka välispoliitiline olukord oli soodne: astusime Euroopa Liitu, mis vaevalt kelleski vastumeelsust tekitas (erinevalt NATO liikmeks saamisest, kuid ka sellega võis leppida – igaüks mõistis, et sõda niikuinii ei tule). Venemaa võimudele see kõik ei meeldinud, kuid infosõjast selle nüüdsel kujul oli lugu ikka veel väga kaugel.

Pronksiööd. Võitlus tundmatutega

Asjad justkui laabusid. Kuid nüüd leidis aset üks üksiksündmus, mis muutis Eestit põhjalikumalt ja jõulisemalt kui kõik eelnenu. Niipalju kui mina aru saan, avastas Reformierakond, et hakkab populaarsust kaotama, ja otsustas oma positsioone kindlustada. Nähtavasti otsustati üle meelitada natsionalistlikumalt meelestatud valijaid Isamaa ja Res Publica Liidult, aga samuti lihtsalt luua selliseid valijaid juurde, võimendades taas „rahvuslikke vastuolusid“. Mänguväli selleks oli olemas – haavad olid veel värsked, solvangud polnud ununenud, Venemaagi tegevus muutus aina aktiivsemaks. Olen kaugel mõttest, et võimud oleksid selle etenduse nimme lavastanud, kuid intsident 2006. aasta mais oli neile otsekui taeva kingitus: eesti rahvuslased eesotsas Jüri Böhmiga tulid 9. mail Pronkssõduri juurde, algas kähmlus, ja politsei võttis neilt millegipärast ära Eesti lipu. Edasi oli kirgede lõkkelepuhumine juba puht tehnika küsimus. Aasta pärast võitis Reformierakond valimised, riik osutus rahvustunnuse alusel lõhestatuks, Pronkssõdur teisaldati sõjaväekalmistule, toimusid „pronksiööd“ – ja lootus üleminekuks rahvuslikult süsteemilt filosoofilisele kadus.

Muide, Põhiseaduse preambulist: selle 1992. aastal vastu võetud variandis oli jutt ainult rahva ja kultuuri kaitsest. Eesti keele lisas riigikogu sinna hiljem. Nimelt 2007. aasta aprillis, ja kui see ka on juhus, siis igatahes sümptomaatiline.

„Pronksiööde“ tõlgendamine oli veel üks piisk siinsete venelaste nördimuskarikasse. Postimehe toimetuse juhtkiri „Tundmatu vene pätt“ solvas mind ja minutaolisi kahekordselt: esiteks, paralleeli kaudu tundmatu sõduriga (Teise maailmasõja kangelasi käsitletakse eesti natsionalistlikus kontekstis samuti kui kurjategijaid või parimal juhul kui „pätte“), teiseks, rahvuse pinnal tehtud üldistusega tervikuna. Esimene „pronksiöö“ oma puruks pekstud vitriinidega oli internatsionaalne sündmus: nendest, keda politsei kinni pidas, oli eestlasi iga kolmas (!). Palju parema seletuse leiab kõik sotsiaal-majanduslikus koordinaatsüsteemis: linna rüüstama tulid kõige vaesemad, venelasi oligi nende seas rohkem, kuid nad polnud sugugi eranditult venelased. Teisel „pronksiööl“ kasutasid vägivalda eeskätt õiguskaitsejõud – ma olin neil tundidel Tallinna kesklinnas ja nägin seda kõike oma silmaga.

Oh häda, edaspidi tajuski valdav osa (minu mulje põhjal) eesti avalikust diskursusest siinseid venelasi just lähtudes müüdist, et „pronksiööd“ olid tundmatute vene – ja ainult vene – pättide kätetöö. Vahepealsete aastate kestel pole kohaliku venelase kuvand kuigivõrd paranenud. Osalt „tänu“ majandusele: 2008. aasta kriisile ja selle tagajärgedele, mis seni lõpuni selja taha pole jäänud. Paljudel vene noortel, eriti Tallinnas, igapäevase suhtlemisega eesti keeles probleeme pole ja nad on saavutanud isegi teatud eeliseid teenindussektoris, kuid „klaaslagi“ pole kuhugi kadunud: venelastele makstakse keskmiselt vähem kui eestlastele, venelaste osakaal riigiteenistuses ja üldisemalt juhtivatel kohtadel on häbiväärselt väike. Ametlikuks seletuseks neile tõsiasjadele on haridustase, argielus valitsev natsionalism on kombeks maha vaikida.

Eesti keele äraõppimine on kuulutatud peamiseks imerohuks, mis otsekui võluväel muudab „muulased“ „eestlasteks“, kuid reaalsuse ja selle loosungi vahel haigutab suur lõhe.

Kui lähtuda avalikust diskursusest, näib „integratsioon“ võrduvat eestlaste arusaamist mööda assimilatsiooniga: möödapääsmatu pole mitte ainult omandada eesti keel, kusjuures täiuslikult või vähemalt sellele lähedasel tasemel, vaid ka võtta üleni omaks eestilikud väärtused ning nõustuda assimileeruma eesti rahva ja kultuuri tuleviku nimel. Sealjuures pole eesti keele selgeksõppimine kergete killast (ega teda asjata peeta üheks maailma raskeimatest keeltest, ja ka keelekeskkonda pole kõikjal võtta – kuidas peaksid sellega toime saama Ida-Virumaa elanikud?), vaid üksikutel läheb see perfektselt korda. Liiatigi tuletan meelde, et Eestis ei saagi ametlikult anda kõrgeima, C2-kategooria eksamit – nähtavasti arvatakse, et C2-tasemel keelt valdavad üksnes seda emakeelena oskajad. Kuristik keele äraõppinute ja seda juba lapsest peast valdajate vahel on ametlikult ületamatu. Teiselt poolt ei taga eesti keele äraõppimine vene perekonnanimega inimesele üldsegi mitte veel töökohta, sest „eestlased on meile ikkagi lähedasemad“. Sellest kõneles novembris MISA integratsioonialasel konverentsil taas Jevgeni Ossinovski, kes natsionalismiga pole tuttav sugugi mitte vaid kuulu järgi: ta valdab eesti keelt täiuslikult ja on ka Eesti Vabariigi kodanik, kuid Jürgen Ligile jääb ta ikka „sisserändaja pojaks“.

Vene peeglid. Ja võitlus jätkub

Jah, nii Ligi kui ka Urmas Reitelmann pidid pärast oma natsionalistlikke väljaütlemisi ametikohta vahetama – kuid kokkuvõttes ei kaotanud kumbki just palju. Meie avalikus diskursuses jääb agressiivne natsionalism täiesti vastuvõetavaks nähtuseks. Just seepärast, kui rääkida venelastest enestest, ei taha see asi – õppida ära eesti keel ja siis võtta omaks ka selle avalik diskursus – meil kuidagi välja tulla. Kes keele on ära õppinud, hakkab lugema ajalehti ja veebiportaale – ja avastab, et Eestis on lubatud selline natsionalismi tase, mis mujal tsiviliseeritud maailmas poleks võimalik. Üks karjuvamaid näiteid: 2015. aastal ütles Urmas Sutrop Vikerraadios sõna-sõnalt, et „kui mõnekümne aasta eest teatati raadiost, et keegi sai liikluses surma ja sel inimesel oli vene nimi, siis tunti selle üle peaaegu et rõõmu; nüüd seda enam ei ole“. Mida peab tundma venelane, kui ta selliseid asju kuuleb või loeb? Kas tõesti mitte midagi?

Ajakirjandus ja riik on andnud ja annavad endiselt hulga selliseid signaale, mis üksnes võimendavad jõuetut nördimust. Osalt sellega on seletatav ka teravam reaktsioon antiksenofoobsetele mõtteavaldustele, mis ikkagi tuletavad eestivenelastele meelde, et neis nähakse siin teise klassi inimesi. Meenutame skandaali Mihkel Raua „Eestlase käsiraamatu“ ümber, kus on alajaotus „Eestlane kõnetab venelast“, mis lõpeb klassikalise „tiblaga“.

Loomulikult pole avalik diskursus kunagi ühtlane, ei pärast „pronksiöid“ (tol ajajärgul avaldati eesti meedias, sh Vikerkaares, ka minu omadega sarnaseid järeldusi) ega ka praegu (alles lugesin Ivan Makarovi ja Mikk Pärnitsa arvamusi rahvusriigi poolt ja vastu). Puhtstatistiliselt on filosoofilise ja rahvusliku süsteemi osakaalu raske hinnata. Emotsionaalselt aga: mida ebaõiglasem on jutt, seda sügavamale see lõikab. Hea ja halva suhe diskursuses pole oluline. Tähtsamad on küsimused „mis on meedias lubatav?“ ja „mis on lugejatele vastuvõetav?”.

Olukord on muutunud veelgi keerukamaks Ukraina-sündmuste ja täiemõõdulise infosõja valguses. Infosõja põhireegel on lihtne: „Miski ei jäta meist nii ausat muljet kui võõras kuritegu.“ Eesti võimudele tegi infosõda võimalikuks otsekui õigustada oma varasemaid tegevusi. Maailma polariseerimine teljel „vaba ja liberaalne Lääs vs totalitaarne idanaaber“ lubas uuesti hakata rääkima viienda kolonni olemasolust Eestis. Järjekordsed valimised ja vajadus võidelda potentsiaalsete reeturitega panid natsionalistliku hooratta veelgi kiiremini pöörlema: Reformierakond laseb taas käiku venekeelse hariduse likvideerimise kaardi (paistab, et see on ka viimane kaart „vene kaardipakist“, kuid see-eest ühtlasi kõige tugevam) – ja eestivenelased mõistavad, et neid ei jäeta rahule, kuni assimilatsioon pole lõpuni viidud.

Häda on selles, et suhtumine siinsetesse venelastesse suures osas markeerib iseäranis just hirme – ei, mitte eesti rahva omi; pigem (loodetavasti) üsna väikese grupi eestlaste omi, kes pakuvad end välja selle rahva täieõiguslike esindajatena – nagu nõukogude ajal öeldi: rahva ootuste ja lootuste väljendajatena – ning kes püüavad määrata „ühiskondlikku arvamust“. Venelased Eestis polegi päris isiksused. Pigem on meist juba saanud eesti natsionalismi peegel.

Sealjuures pärast 2007. aasta aprilli, mis, nagu eespool mainisin, on tõlgendatav pigem klassipõhises koordinaatsüsteemis, pole viienda kolonni tunnuseid leida isegi Kirde-Eestis. Pärast seda, kui „vene parteid“ kõik isekeskis riidu läksid ja hääbusid, pole olnud ka tõsiseid katseid mobiliseerida venekeelset valijat. Vene poliitikud eelistavad tulla poliitikalavale valdavalt eestlastest koosneva juhtkonnaga parteide kaudu, kusjuures ükskõik milliste, ehkki Keskerakond, mis pärast elektoraadi ümberjagunemist 2007. aastal töötab venelastega kõige rohkem, jääb kõige loogilisemaks valikuks. Yana Toomi ja Mihhail Kõlvarti edus pole midagi ebaloomulikku. Võitlus ju jätkub – võitlus sellistega nagu mina – ja seni kui eduseisus on rahvuslik süsteem ja kaotusseisus õiglus, jääb üle vaid teha kõik, mis võimalik, eriti hääletada nende poolt, kes vähemalt ei hakkaks venelastele rahvustunnusest lähtudes liiga tegema. Nii lihtne see ongi.

Võib-olla oleks õige hüüatada Émile Zola jälgedes: „J’accuse!“, kuid veerandsaja aastaga on seegi soov kustunud. Ma – nagu arvatavasti ka enamik minutaolisi – ju mõistan, et minu elu jooksul vaevalt et suurt midagi muutub. Üleminek rahvuslikult süsteemilt filosoofilisele pole nii lihtne, eriti meie nii sisemistes kui ka välistes tingimustes. Ei tule assimilatsiooni, ei tule integratsiooni, ei tule revolutsiooni. Parimal juhul tulevad aastad ja aastakümned külma raevu, kuni Lahkulöömise Kella kaja vaibub. Kunagi, milleski. Seni aga elame ja paneme vastu – nii nagu välja tuleb.

Allikas: Vikerkaar

The Division Bell, Pink Floyd

Nikolai Karajev

Nikolai Karajev

Nikolai Karajev on ajakirjanik. Loe artikleid (2)