Alar Ehandi: teeme Eesti riigi suuremaks

Panen oma mõtted kirja kahel põhjusel. Isiklikus plaanis tahaks ma, et nii mina kui ka minu lapsed saaks elada ja surra Eestis nagu me seda teame, koos meie kommete ja kiiksudega. Tahan väga, et see Eesti ja kultuur – oma headega ja veadega – jääks kestma.

Riigi seisukohast vaadates ütleb Eesti vabariigi põhiseaduse preambula, et Eesti Vabariik peab “tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”.  Kuna kultuuri kandja on rahvas, siis eeldab see kõigepealt rahvuse säilimist. Ja see ei ole jätkuva negatiivse iibe taustal sugugi nii kindel.

1 miljon on ohtlik piir

Missioon säilitada eesti rahvas läbi aegade tundub üheselt mõistetav. Kuid selle saavutamise viiside osas on väga erinevad nägemused. Peavoolu parteid, kes pumba juures, näikse uskuvat, et siiralt väga positiivne emapalga süsteem üksi peaks mure lahendama, kuna midagi täiendavat suurt ja olukorda muutvat pole ette võetud ega ka välja pakutud. Teistes riikides ehk meie lahendused mõjuks, Eestis kahjuks puuduvad märgid, et see suudaks loomuliku iibe oluliselt plussi viia ja hoida.

EKRE ja rahvuslaste seisukoht on, et rahvuse säilimine tuleb saavutada läbi eesti rahva puhtana hoidmise, s.t hoiame sisserändajad eemale. Selle nägemusega ei saa nõustuda ning peavoolu parteide tegevust pean selgelt ebapiisavaks. EKRE nägemus rahvus puhas hoida viib kahjuks Eesti rahvuse vähenemiseni ja õige varsti oleme alla 1 miljoni rahvas.

Ühte miljonit on peetud juba ammu piiriks, millest väiksem rahvus/kultuur on paratamatult määratud aja jooksul kadumiseni (läbi assimilatsiooni). Tänapäeva väike ja seotud maailm ainult kiirendab väikese rahva kadu.

Majanduslik mõistlikkus & perspektiiv

Mina tahan jõukat Eestit ja eestlasi. Täna sõltub meie majanduse edukus ebanormaalselt ja ohtlikult palju väliskaubandusest, kuna koduturg on nirult väike. Ja rahvaarvu vähenedes see koduturg väheneb veelgi. Ühelt poolt paneb see meid sõltuvusse teistest riikidest, teiste kriisid mõjuvad koheselt meie majandusele. Meie majanduslik sõltumatus on piiratud. Samuti on meil väikese koduturu ja sisemaise tarbimise tõttu teistest vähem vahendeid, et oma jõukuse kasvu ise mõjutada.

Teisalt, ettevõtjana näen, kui raske on pakkuda mingit uudset või spetsiifilist teenust, sest koduturg on sellise teenuse pakkumiseks väga väike, aga kohe välisturgudele minna on väga kallis ja riskantne. Isegi näiteks Soomes on alustaval ettevõttel sarnase alginvesteeringu puhul võimalik turg kohe 4 korda suurem.

Ehk siis – et saaksime vähem sõltuda väliskaubandusest ja suuta luua väärtust ka koduturul, on vaja, et meie koduturg oleks suurem – et meie rahvaarv oleks suurem.

Tööjõu kättesaadavus

Riik räägib, et meil ei ole otseselt tööjõu puudust, on struktuurne sobimatus ja tuleb ümber koolitada. Ent praktikas tähendab 4-6% tööpuudust tööandjale, sest töötajaid ei ole leida. Ning äri jääb laiendamata, täiendav väärtus loomata.

Aeg-ajalt tekitab elevust, kui mõni suurem investeering otsib Ida-Euroopas uut asukohta. Küll oli see BMW koostetehas head aastad tagasi, küll Tesla akutehas hiljuti. Fakt on, et ükski sedasorti suurem investeering ei tule siia, kui siin ei ole saada tööjõudu, piisavalt ühes sobivas piirkonnas koos. Elcoteqi siia tulemine kunagi ligi 20 aastat tagasi oli paras ime isegi toonase töötuse taustal, täna ligilähedasegi tööjõuvajadusega ettevõtted Eesti poole ei vaata.

Seega pakun välja oma radikaalse ja esmapilgul ehmatava lahenduse – kasvatame eestimeelsete eestimaalaste arvu 2 miljonini aastaks 2050.

Seda muidugi läbi sisserände. Kuid mitte euroliidu poolt peale surutud sundkvootide, vaid ise aktiivselt juhitud, suunatud ja valitud immigratsiooniga. See tähendaks igal aastal 20–25 000 sisserändajat, 17 korda rohkem, kui on praegune kvoot – umber 1350 inimest. See tähendab vajadust integreerida igal aastal 1,7% senisest elanikkonnast.

Mida see tähendab & kas saaksime sisserändega hakkama?

Dogmad prügikasti. Esiteks muidugi tuleb koheselt visata prügikasti 90ndate algusest püsiv isamaaliitlik dogma, et me ei tohi ükski aasta lasta sisse rohkem immigrante kui 0,1% elanikkonnast. Seda kusjuures absoluutnumbrina, mitte emigratsioon + 0,1%, nagu oleks ju loogiline! Ehk kuna meil täna reeglina lahkub Eestist rohkem kui 1350 inimest aastas, siis me jäärapäiselt isegi ei taasta oma elanikkonda, rääkimata selle suurendamisest. Ma ei suuda leida praegu ühtegi põhjendust sellisele iganenud ja ennasthävitavale dogmale tänapäevases maailmas.

Kes tuleks? Kust tuleks? Kuna me võtaksime sel juhul sisserändajaid vastu kordades rohkem EU pandud normidest, siis me saaksime ise täpselt otsustada keda ja kust me vastu võtame. Eesti seaks ise kriteeriumid siia tulijatele. Ja me ei võtaks inimesi Eestisse eelkõige humanitaarsetel kaalutlustel nagu praegu, vaid eelkõige ja peamiselt majanduslikel ja sotsiaalsetel kaalutlustel. Eelistatult pered, palju lapsi, täiskasvanutel haridus ja oskused, mida siin on vaja. Õppida tasub teistelt riikidelt, kes sarnaste kriteeriumite alusel immigrante vastu võtavad – Austraalia, Kanada jne.

Me eelistaksime inimesi, kes meie kultuuriruumiga oluliselt tuttavamad kui Aafrikast ja Lähis-Idast pärit rändajad. Nii Ukrainas, Valgevenes, Moldovas aga ka Venemaal on väga palju euroopaliku-kristliku maailmavaate ja taustaga tublisid tööinimesi ja spetsialiste, kes on pettunud oma riigi poliitikas ja hea meelega emigreeruksid EUsse, sh Eestisse. Nad ei oleks viies kolonn, kuna oma avatud maailmamõistmise tõttu on oma riigis pettunud või siis kaotanud lootuse, et mõistus pääseb võimule. Neile ei oleks meie eluviis, kultuur ega kliima niivõrd ehmatavad kui praegustele humanitaarpõgenikele.

Lisaks oleks töökohtade olemasolul tulijaid ka EU riikidest, nagu Bulgaaria, Rumeenia ja isegi Poola. Seda näitab näiteks tänane olukord meie ehitussektoris. Jah, nemad saavad tulla ka täna, aga me mitte kuidagi ei soodusta ega reklaami seda, pigem ikka piirame, kuis aga jõuame.

Ei saa ka unustada, et Eesti IT-sektor üksi võtaks iga aasta kõikjalt maailmast vastu vähemalt 1000–3000 kõrgelt haritud noort avatud mõtlemisega inimest rohkem, kui täna saab. Näen neid noori professionaale, kellel on õnnestunud läbi kadalipu siia tulla igapäevaselt enda ümber. Suur osa neist hea meelega omandaks keele ja kultuuri ning jääks siia igavesti, looks siin pered.

Kuidas suudaksime sellist hulka uusi liikmeid ühiskonda vastu võtta?

See on tõeline väljakutse, aga sellegipoolest ainult väljakutse. Vastuvõtu, sisse-elamise ja assimileerimise jaoks on meil vaja kogu ühiskonda kaasavat plaani. Sellist suurt ja kõikehõlmavat nagu Marshalli plaan või Berliini õhusild Euroopale peale teist maailmasõda. Eriti arvestades, et seniste kvoodipagulaste kaasamisega oleme tugevalt ämbrisse astunud.

See eeldaks olulist muutust riigi poliitikas ja prioriteetides.

Muude valdkondade arvelt tuleb oluliselt suurendada integratsiooni rahastamist, see peaks olema julgeoleku kõrval teine parteideülene iga võimaliku valitsuse prioriteet. Arvestades senist suhtumist ja tulemusi tuleks kogu vastuvõtu ja sulandumise masinavärk nullist luua.

Kindlasti ei ole ma valdkonna ekspert ega suuda siinkohal anda täielikku nimekirja sammudest, kuid minu hinnangul oleksid olulised järgmised asjad:

  • Eesti keele ja võõrkeelte androgoogide ning integratsioonispetsalistide senisest oluliselt arvukam koolitamine kõrgkoolides ning neile konkurentsivõimelise palga tagamine (riiklikult prioriteetse valdkonnana). Nende inimestega tagada koolitus ja tugi sissrändajatele.
  • Väga aktiivne tasuta keeleõppe süvaprogramm ja keelekümblus kõigile ümberasujatele. Edasijõudnutele soovituslik tasuta aktiivne kultuuriõpe/-tutvustamine.
  • Lihtsustada oluliselt ettevõtetel sisserändajate tööle võtmist. Toetada nõuga ja materiaalselt kohanemisprotsesse töökohtadel.
  • Olulised soodustused ettevõtetele sisserändajatele töökohtade loomisel väljapoole Suur-Tallinna. Palju teisi regionaalpoliitilisi meetmeid, et soodustada tulijate ühtlast jaotust üle Eesti.
  • Vältida sisserändajate linnaosade tekkimist, eriti rahvuspõhiseid. Soodustada töö-, kooli- ja lasteaiakohtade kaudu tulijate jaotumist ühtlaselt kõigisse piirkondadesse. Heaks näiteks ja eeskujuks on London – võrreldes näiteks Pariisi või Brüsseliga.
  • Ma ei muudaks seda, et elamisload on tulijatele tähtajalised (5 aastat?). Püsiva elamisloa ja/või kodakondsuse saavad keele ja kultuuri omandanud isikud, kellel omal on soov siia püsima jääda.

Mina usun, et üldise ühiskondliku huvi korral on sellise hulga sisserändajate vastuvõtmine ja sulandumine tehtav, kuigi mitte lihtne ettevõtmine.

Üldisem küsimus on, kas meie valdavalt konservatiivne ühiskond tajub, et praegused meetmed viivad paratamatult rahvuse hääbumiseni ja on valmis sellised radikaalsed meetmed omaks võtma?  Kas rahvas näeb ja mõistab, et sellised esmapilgul vastuvoolu viivad sammud on pikas perspektiivis vajalikud, et Eesti riik, kultuur ja oma majandus säiliksid.

Märkus. Artikkel on kirjutatud enne vabariigi aastapäeva ja presidendi kõne kuulamist. 

Alar Ehandi

Alar Ehandi

Alar Ehandi on ettevõtja. Ta on asutanud e-kommertsi logistikateenused www.parcelfellows.com ja www.pakipoint.ee. Varem tegutsenud erinevates valdkondades pangandusest ehituseni. Talle meeldivad inimesed, kes mõtlevad oma peaga ja teevad tegusid oma kätega. Loe artikleid (1)