Panen oma mõtted kirja kahel põhjusel. Isiklikus plaanis tahaks ma, et nii mina kui ka minu lapsed saaks elada ja surra Eestis nagu me seda teame, koos meie kommete ja kiiksudega. Tahan väga, et see Eesti ja kultuur – oma headega ja veadega – jääks kestma.
Riigi seisukohast vaadates ütleb Eesti vabariigi põhiseaduse preambula, et Eesti Vabariik peab “tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade”. Kuna kultuuri kandja on rahvas, siis eeldab see kõigepealt rahvuse säilimist. Ja see ei ole jätkuva negatiivse iibe taustal sugugi nii kindel.
1 miljon on ohtlik piir
Missioon säilitada eesti rahvas läbi aegade tundub üheselt mõistetav. Kuid selle saavutamise viiside osas on väga erinevad nägemused. Peavoolu parteid, kes pumba juures, näikse uskuvat, et siiralt väga positiivne emapalga süsteem üksi peaks mure lahendama, kuna midagi täiendavat suurt ja olukorda muutvat pole ette võetud ega ka välja pakutud. Teistes riikides ehk meie lahendused mõjuks, Eestis kahjuks puuduvad märgid, et see suudaks loomuliku iibe oluliselt plussi viia ja hoida.