Rein Pakk: Man Machine. Kraftwerk

Möödunud laupäeval käis Kraftwerk jälle Eestis, Saku Suurhallis. Publikuks olid intelligentsed õõtsujad, palju keskealisi lastega, mina oma lastega nende hulgas. Sündmus sobiski lastele, sest helivõimendus oli enamikest popkontsertidest mahedam ja visuaalselt oli tegemist vaatemängulise etendusega.

See muidugi ei tähenda, et kaugeltki kõik mis lavalt pakuti oleks olnud lastele lõpuni mõistetav, sest tohutu suure mõju kõrval, mida Kraftwerk on kogu popmuusikale avaldanud on neil kindlasti mõjukas koht ka mõtteloos suurte saksa filosoofide kõrval.

Tallinna kontserdi neljast laval seisvast artistist oli vaid üks originaalliige ehk siis mees ansambli algkoosseisust, Ralf Hütter, aga kuna ansamblil oli kaks asutajaliiget, siis võib ikkagi öelda, et sisuliselt oli kohal algkoosseisust tervelt pool, lisaks muidugi robotid, kes olid kõik autentsed ehk siis kuldajast pärit. Ainus autentne bioloogiline masin Ralf Hütter esitas koos teiste masinatega ka muusika vokaalseid elemente.

Olen alati Kraftwerki puhul imetlenud, kuidas nende masinad teevad ääretult musikaalset muusikat, emotsionaalselt mõjuvat ja rütmilise kõrval ka väga meloodilist, nende masinad teevad muusika musikaalseks. Ja oluline on seejuures, et nad teevad seda masinlikkust rõhutades ja mitte kahandades. Vahendite sünteetilisus vastandub muusika meloodilisusele.

Kõik on kaunis nagu inimeste muusika, kuid hoopis teistsugustest elementidest ehitatud kui inimeste muusika. Näiteks kui nimene laulab ja soovib jääda sõna või fraasi sees või lõpus kõlama, siis ta valib selleks pigem ikka täishääliku.

Iiii-saaaa-maaaaaa.

Kraftwerk aga armastab just vastupidi jätta pikalt ja kaunilt kõlama kaashäälikud. Autobahnnnnnnnn. Trans Europa Ekspresssssssss.

Kaashäälikud on ju muidu kinnise kõlaga, kuid masinad suudavad selle kõla avada.

Masinad suudavad paljutki sellist, mida inimesed ei suuda. Selline on see idee. Masinad on kasulikud, kasulikud inimestele, sest suudavad enamat. Kuid ikka sellist enamat, mida inimesed tahavad, millest inimesed unistavad. Inimene unistab, masin teostab. Aitab inimesel unistusi teostada.

Kraftwerkil on veel palju ideid tehnoloogilise maailma olemusest ja võimalikest arengutest, mis on osutunud väga prohvetlikeks arvestades iseäranis nende sünnihetke möödunud sajandi seitsmekümnendatel.

Üks kandev, läbiv idee on neil minu meelest selline, et masin on ilus, väärib inimese imetlust ja armastust. Dialoog, suhe inimese ja masina vahel on ilus, sellest räägib näiteks laul Computer Love.

Paljuski ongi läinud nii, et masinad on osutunud inimestele väga kasulikeks, on aidanud teostada unistusi, mis pelgalt inimvõimete raames olnuks võimatu. Computer Love räägib armastusest masina ja inimese vahel, kuid tänapäeval kisub asi mõnevõrra teistsuguseks.

Kui Kraftwerk nägi oma tulevikuutoopiates suhet unistava inimese ja kasuliku masina vahel dialoogina, kus mõlemad esinevad iseendana, siis tänapäeval käitub masin teisiti ja sunnib ka inimest paratamatult teisiti käituma. Masin, arvuti ei esine inimesega suheldes iseendana vaid pigem “masineeritud inimesena”, masin muutub inimeseks, häkib sisse, tõlgib algoritmideks inimkäitumise mustrid, võtab ise inimese kuju ja suhestub inimesega.

Kui Kraftwerk räägib kasulikest masinatest, masinatest, mis on meie teenistuses, siis tänases tegelikkuses on masinad nii püüdlikult meie teenistuses, et me isegi ei suuda neil ja endal vahet teha. Ja seda mitte nagu filmis Balde Runner, kus masinad tahavad maskeeruda inimeseks enesekaitseks inimeste vastu, tahavad inimsuse või inimlikkuse üle võtta, et inimkonda sulanduda. Ei, masinad ei püüdle sel moel inimese ega inimlkkuse poole, vaid pigem häkivad sinna sisse, meisse endisse, meie identiteetidesse.

Kraftwerki inimene läheb uljalt tulevikku, suhestub masina kui võrdsega, kuid jääb seejuures ikkagi inimeseks. Aga täna paistab nii, et masin võtab inimese, tõlgib ta oma keelde jättes talle inimese näo ja justkui ka inimese teo.

Ka kõik suhtluskeskkonnad on masinad, eriti salakavalad masinad, sellised, kus masin võtab kaks osapoolt, mõlemad inimesed ja “masineerib” mõlemad, paneb omas vormis suhtlema.

Inimesed võivad leida ennast olukorras, kus ollakse entusiastlik suhtluskeskkonnas, omatakse endast rõõmsat ja joviaalset suhtlusavatari, kuid tegelikkuses ollakse käitumishäiretega vaegsuhtleja. Imago ja tegelikkuse vahel on kuristik. Ja paljud juba leiavadki end sellest olukorrast.

Me võime leida ennast olukorrast, kus meie, inimesed, pole enam iseenda käsutuses.

Facebookis pole minu sõbrad, seal on nende avatarid, võrguversioonid, mis erinevad sõpradest endist. Sest elusituatsioonides kohtudes ja suheldes kasutame me hoopis teist riist- ja tarkvara.

Mistahes keskkond mõjutab väljenduslaadi, kogu käitumist. Sõpradega peolauas, pubis räägitakse ühte juttu, sammastega aktusesaalis kõnepuldis teist ja võrguversioonina sotsiaalmeediakeskkonnas kolmandat. Kuna me viimast tüüpi keskkondades oleme aina rohkem ja ülejäänutes aina vähem, siis on masinal aina suuremad võimalused meid vormida.

Äkki masin, mis meid hävitada võib ei ole mitte kontrolli alt väljunud eksimatu robotsõdur, kes meid külmavereliselt füüsiliselt hävitab, vaid hoopis masin, mis meisse endisse sisse häkib, meie vaimu, imagosse, identiteeti, mõttelaadi, meie valikutesse. Selline masin mis kaotab vahe enda ja meie vahel ning teeb seda meie kaasabil, niiöelda meie endi kätega.

Masin, mis ei asu meiega dialoogi vaid kaaperdab meid endid. Masin mis meist kõigist sisuliselt botid teeb. Masin mis pigem laulab meiega koos “Iiii-saaaa-maaaaaa” ja mitte “Trans Europa Ekspresssssssss”.

Rein Pakk

Rein Pakk

Rein Pakk on näitleja ja lavastaja. Loe artikleid (4)