“Palun sure ära! … Siis on mul õigus!” – sugugi mitte haruldane vestluse tase suhtumisel vaktsiinidesse. Hariduse puudumist ei saa kummalegi poolele ette heita. Disputandid oskavad kasutada vaimukaid viiteid looduslikule valikule, statistikale, majandusele, poliitikale jne. Vestluse vaesusele osutab vaid lõpp, teise surma ootama jääv metafüüsiline paus.
Nappide valikutega maailmas nähakse kas omasid või mitte. Piimjas lumetormis pingviinile paistab maailm must ja valge, käsil on kas soodusmüük või konspiratsioon, igasse kollektiivi varjub inimene, kelle jaoks eksisteerivad teed joovad kaaslased ja need, kes väärivad igavest kahtlust, alati kannab keegi sandaalidega sokke, ja siis on tsiviliseeritud olendid. Veidrikel lubatakse elada. Välja arvatud vaktsiiniküsimuse osapooltel.
Inimese mõistmisel tõsiselt pingutanud kirjanikud on korduvalt osutanud varjatud traagikale. Orwell kirjutas “Loomade farmis” järk-järgult mustvalge vaatega harjunud sigadest, et kõik loomad on võrdsed, kuid mõned loomad teistest võrdsemad. Lewis Carrolli “Alice’is Imedemaal” karjub lihtsustatud maailmatunnetust esindav kuninganna Ärtu Emand iga probleemi peale: “Pea maha!” Pimestatuna isiklikust raevust maksta kätte valgele vaalale Moby Dickile, kirjeldab Herman Melville, kuidas kapten Ahab tirib kogu laeva lõpuks vee alla. Tal on ja talle peab jääma õigus.
