Robert Jürjendal: muusa on mu soove märganud. “Jazz on meie varjupaik”

Robert Jürjendal. Foto: Dmitri Kotjuh/Scanpix

“Minult on jõukad ärimehed vahel küsinud, kas selle tööga ära ka elab. Sellele küsimusele on võimatu vastata, sest ma ei loo muusikat ainult enda ära toitmiseks. Ma ei lähe esinema selleks, et saada kätte teatud summa raha, vaid see tegevus on osa mu eluteest, mis, jah, võib olla heitlik, aga see on mu teadlik valik. Selles mõttes ma pole nõus muusikutega, kes pidevalt vähese teenistuse üle virisevad. Küsiksin, et kas nad on sel juhul ikka õige elukutse valinud,” ütleb kitarrist, helilooja ja pedagoog Robert Jürjendal, kelle muusikaline tegevus on kestnud üle kolmekümne aasta.

Muusikateadlane Heli Reimann teeb Edasis intervjuudesarja “Jazz on meie varjupaik”, milles Eesti jazziloojad avaldavad mõtteid enda loovast jõust ja muusikaga seotud rahulolust. Sarja pealkiri on saanud inspiratsiooni Briti muusikasotsioloogi Tia DeNora metafoorsest muusikalise varjupaiga mõistest. See räägib muusika loodavast kujuteldavast ruumist, mis pakub turvalisust, naudinguid, koostegemise rõõmu ja võimalust olla loominguline ning lõõgastuda enda olemises.