Ilmar Raag loeb ja vaatab ulmeklassikasse kuuluvat ”Navigaator Pirxi” ning leiab, et selle kirjutamise aeg oli optimistlikum kui meie oma. Seal kujutatud tulevik oli parem kui meie olevik. Kokkuvõttes räägib kogu lugu sellest, kuidas me üldse tulevikku prognoosime.

Sõbrad küsisid, kas 1978. aastal linastunud ”Navigaator Pirxist” ei saaks uuesti filmi teha. Vaatasin filmi ja lugesin läbi ka Stanisław Lemi novellimõõtu lühiloo ”Navigaator Pirxi juurdlus” (1968). Väga huvitav. Tõesti väga huvitav. Päris kindlasti ei saa enam sama filmi teha, aga tühja sellest. Huvitav oli hoopis seetõttu, et nagu kogu Lemi ulme, kuulub see lugu klassikasse mitte tehnoloogiliste ennustuste, vaid inimsuse analüüsi mõttes.

Niisiis, sotsialistliku Poola tsensoritega kakelnud Stanisław Lemi loomingu üks läbivaid kangelasi on Läänes elav kosmosepiloot Pirx. Positiivne kangelane. Pahade poole peal on mingid justkui ameerika kapitalistid, kes on välja töötanud inimnäolise roboti, mida nüüd tuleb kosmoselennu ajal katsetada. Just filmiversioonis kujutati pahasid kapitaliste erilise mõnuga ja klišeederohkelt. Kuni selle hetkeni filmis võiks midagi taolist ette kujutada ka täna, kus ulmefilmides ja -kirjanduses kohtab tihti ebaeetilisi tööstureid. Meenutame ”Blade Runnerit” või ”Ghost in the Shell’i” sarja. Seejärel aga teeb Lemi fantaasia julge hüppe. Tehnoloogilist uuendust soovitakse katsetada ÜRO egiidi all. Selles maailmas ei räägita eraldi Nõukogude Liidust ega ka mitte USA-st. Pigem eeldatakse, et maailma juhib omalaadne supervalitsus: Ühinenud Rahvaste Organisatsioonist. Lem üritab jääda realistiks selles mõttes, et ÜRO ei ole ka tulevikus veatu utoopiline organisatsioon, aga sellest hoolimata on riikide olemasolu ses tulevikus maha vaikitud.

Ilmar Raag

Ilmar Raag on otsija ja filmilavastaja. Aga ta on olnud ka Riigikantselei Strateegilise kommunikatsiooni nõunik, kus ta tegeles peamiselt kriisikommunikatsiooniga. Loe artikleid (66)