Alari Allik: kui eesmärkideni kiirustada, jääb väga palju vahele

Alari Allik I Foto: ERR kuvatõmmis

Plekktrummi saatekülaline oli japanoloog Alari Allik, kellega arutleti selle üle, kuidas on kiirusest saanud väärtus ja miks olemasolevast peaaegu kunagi ei piisa.

Allik rääkis, et kiirus meie praeguses ühiskonnas on seotud just tõhususe ideega. “Mida kiirem, seda tõhusam. Spordis me ka ju hindame seda alati, kes läheb kiiremini, kes läheb kaugemale. Mingid sedasorti väärtused on meie ühiskonnas olnud alati esikohal.” Ja seda võib-olla eriti just Eestis.

“Me tunneme, et nõukogude aja pärast oleme riigina kuidagi teistest maha jäänud ja peame tegema topeltsuure pingutuse, et järele jõuda. Siit ka võib-olla see kiirustamise vajadus, et tahaks kiiresti jõuda sinna, kus on Norra, kus on need viis rikkamat, kelle sekka me pidime jõudma varsti. Kuna seda ikka veel justkui ei ole saabunud, tundub meile, et midagi on jäänud tegemata, ju siis ei ole kiirus olnud piisavalt suur.”

Kiiruse ülistamise häda: see kaldub minema ühte äärmusesse

“Sotsiaalmeedia, igasugused uued vahendid lubavad inimestel tõepoolest välgukiirusel omavahel sõnumeid vahetada, millel on positiivseid külgi, aga võib-olla negatiivne on see, et enam ei suudeta aega maha võtta, rahuneda.”

Kiiruse ja kiirustamisega on tugevalt seotud ka pidev uute eesmärkide poole püüdlemine. Allik ütles, et temale see väga ei meeldi, kui rõhutatakse üleliia palju eesmärke, mingeid väga selgepiirilisi sihte. “Ma saan aru küll, et neid tuleb määratleda ja endale visualiseerida. Aga mulle tundub, et kui kiirustatakse eesmärkideni, siis tegelikult jäetakse väga palju vahele.”

Allik illustreeris oma mõtet Briti filosoofi Alan Wattsi loengus kuulduga. “Kui me kujutame ette kõiki lahedaid tegevusi, näiteks tantsimine, või muusika kuulamine või esitamine. Küll oleks hirmus, kui selle eesmärk oleks näiteks jõuda muusikapala lõppu. Millised muusikapalad meil siis oleks – lihtsalt “tadaaa!

Kui tantsimise eesmärk oleks jõuda mingisse kindlasse punkti põrandal, siis me võiksime lihtsalt sinna joosta ja tantsu kui sellist ei oleks enam üldse vaja.

Watts tahtis tema sõnul anda mõista seda, tegelikult on kõige olulisem tantsimise, muusika kuulamise, igasuguste erinevate tegevuste juures kohalolu selles tegevuses. “Kui me midagi päriselt teeme, siis me eesmärkide peale enamasti ei mõtle. Kui me läheme selle tegevuse sisse täielikult, siis ta peaks olema meie jaoks nii loomulik, et ta lihtsalt kuidagi rullub lahti, mingi iseenesliku loomuliku asjana, millest me väljapoole astume alles hiljem, ja alles hiljem me ütleme, et eks sellel oli mingi eesmärk ja ta jõudis kusagile.”

Allik lisas, et ta väga usub sellesse, et kõik olulised asjad sünnivad niimoodi, et minnakse millegi sisse. Sellel sees olemisel on aga väga palju erinevaid kiirusi.

“Näiteks muusikapala võib olla kiirem või aeglasem, aga selles sees olemises on ikkagi teatav rahu. Kui [Kanada pianist – toim] Glenn Gould mängib Bachi, siis ta tohutult kiirendab, tal on metsik kiirus sees, noodid järgnevad üksteisele. Aga selle kiirenduse tulemusena ei tule mitte rahutus, mingisugune rabelemine, vaid ta muutub nagu pidevjooneks,” rääkis Allik. “Need noodid saavad mingiks teatavaks ühiseks intensiivsuseks, mis viib tegelikult sellest rabedusest või hakitusest läbi hoopis suurema ühtsuseni. Mingit sedasorti tasakaalu tuleb tegelikult selle kiiruse ja aegluse vahel näha. Seal on väga palju erinevaid rütme. Üks võib teiseks üle minna ja põhimõtteliselt ei ole ju ükski neist iseenesest halb. Tähtis on see, kuidas neid kultiveeritakse või kasutatakse millegi tegemisel.”

Jaapani vaade: kõhutunne

“Globaliseeruval ajastul tegelikult väga suurt vahet enam riikide vahel ei ole. Ajalooliselt on olnud muidugi suuri erinevusi. Jaapani zen-kultuur on paljudele vist väga hästi teada. Seal on alati sellist aeglust ja järelemõtlemist ning rahu kõvasti hinnatud ja tegelikult mõeldud ka selle peale, et kuidas ühiskond tervikuna võiks mingis mõttes jõuda sellise harmoonilise rahuliku kooseksisteerimiseni.”

Allik tõi näiteks ühe 17. sajandist pärineva jaapani loo.

Kord oli üks jaapani zen-munk proovinud oma kloostris mediteerida, aga üldse ei saanud seda rahulikult teha, sest aiast kostis hirmsat kisa ja kära. Ta otsustas minna aeda, et järele vaadata, mis toimub. Oma suureks üllatuseks näeb ta, et aias on kõrvitsad omavahel tülli läinud. Üks kõrvits karjub teise peale, teine kõrvits esimese peale. Ja munk mõtles, et mis ma nüüd nende rumalate kõrvitsatega ette võtan. Ütles neile kõigile, et nüüd istute kõik siin paar tundi rahulikult, õpetas neid mediteerima, sirge seljaga istuma, kuidas enda keha ja vaimu eest hoolitseda. Ja kui kõrvitsad olid mitu tundi rahulikult istunud, siis tuli munk tagasi ja ütles, et nii, nüüd kus te olete mitu tundi rahulikult istunud, pange endale käsi pea peale. Kõrvitsad siis vaikselt tõstavad käe, panevad käe pea peale ja tunnevad, et midagi tuleb pea seest välja ja kui nad seda lähemalt siis uurivad, saavad nad aru, et nad on kõik ühise väädiga ühendatud ja et nad on tegelikult üks ühine organism. Pärast seda nad siis loo järgi enam kunagi ei vaielnud.”

“Mille poolest see lugu on minu jaoks oluline, on see, et siin on kaks erinevat tüüpi suhet. Üks, see kõrvitsate esialgne tülitsemine on see, et nad on kõrvuti, näost näkku, räägivad teineteisega, kujutavad ette, et nad on eraldi, ja siis nad hakkavad end üksteisega võrdlema – ühed kõrvitsad on paksemad, teised on kiduramad. Tekib selline tüüpiline vastanduv suhe.”

“Aga nüüd, kui nad on selle väädi olemasolust teadlikuks saanud, siis nad võiksid nüüd hakata käituma justkui ühisorganismina,” rääkis Allik.

Seda on Jaapanis alati öeldud, et selleks, et tajuda endas mingit ühtsust, tuleb arendada endas kõhutunnet. Nii et see väät inimeses käib justkui kõhu kaudu. Jaapani kultuuris on kõhtu alati peetud olulisemaks kui pead.

“Intellektitasandil me läheme ju tihti tülli, aga kõhutasandil on kõik need tunded – empaatiavõime, mingisugune koosolemise tunne. Eestis on ka see kõhutunne mingil moel olnud alati oluline. Me võiksime mõelda, et kas me saaksime omavahel suhestuda ka kõhu kaudu, mitte ainult pea kaudu.” Allik rääkis, et – kõrvitsate näitel – on oluline nii ühise väädi tunnetamine, kollektiivse harmoonia alalhoidmine aga ka esimene, teistest parem olemine.

“See kõrvutuvate kõrvitsate süsteem on oluline selleks, et saavutada mingisuguseid tulemusi, hinnata seda, kas mingisugused asjad on piisavalt hästi tehtud. Aga siis see läbistuv, selline ühistuv tunnetus on vajalik selleks, et meil oleks ühiskonnas mingisugune kaastunne. Seda tõi ka president oma kõnes esile, et me peame märkama viletsamaid või väiksemaid enda kõrval. See annab teatava võimaluse distantsilt vaadata oma senist tegevust. Teha teatav katkestus või viivitus nende otsuste sisse. Nii et mingisugune selline ümberlülituse võimalus selle süsteemi sees peab olema.

Kui meil läheb see ühiskond juba liiga rabedaks ja igast tühjast-tähjast hakkab tüli tekkima, siis see tuleb tihti just sellest, et need eesmärgid, mida me oleme iseendale seadnud või püstitanud, on võib-olla liiga pinnapealsed või läbi tunnetamata.

“Kui rääkida mehhanismi, mis suunab pidevalt meid millegi saavutamise, kättesaamise suunas, siis tundub, et kui me oleme justkui millegi kätte saanud ja saavutanud, hakkab kõik justkui otsast peale. See ratas hakkab nullist pöörlema. Mis seda mehhanismi töös hoiab, kas see on ehk inimlik nõrkus, küsis saatejuht Joonas Hellerma. “Budismis öeldakse, et see klammerdumine asjade külge on seotud sellega, et mina-tunne, inimese mina on ehitatud niimoodi, et ta seob ennast paratamatult mingisuguste asjade või omadustega, mis on tema jaoks olulised. Mingil hetkel see suhe pöördub lausa selliseks, et asjad, see olengi mina. Näiteks iPhone’i kasutajad kõik mõtlevad, et nad on kuidagi erilised tänu sellele, et neil on see kõige viimasem mudel.”

Lase asjadest lahti: vähem on rohkem

Allik märkis, et iha on alati midagi sellist, mis viib meid üheltpoolt edasi, aga teisest küljest iga kord, kui see järjekordne ihaldusobjekt on kätte saadud, osutub ta kuidagi oma olemuselt tühjaks, sest kohe selle järel on uus mudel, mingi järgmine ese.

“Kapitalism manipuleerib väga edukalt ka inimesi sellega, et meile pakutakse järjest rohkem uusi objekte välja. Objektide ja nende kättesaamine ise on muudetud eesmärgiks. Selle nimel teenitakse raha, tehakse asju. Budistlikust perspektiivist oleks õige need mingil hetkel lahti lasta. Vaadata, mille pärast ma õigupoolest selles rattas niimoodi ringi kihutan tohutu kiirusega, miks ma nende asjade külge klammerdun.”

Ta märkis, et ehk tuleb see sellest, et need asjad ise tunduvad meile kuidagi igavesed või täiuslikumad kui meie kõikide oma puudustega. “Seal all on mingi väga sügav hirm kaduvuse ees, elu sellise püsitu olemuse ees. Me tahaksime justkui tekitada mingisugust stabiilsust selle kõige keskel. Kui ma oma asjade keskel sulgun oma tuppa ja ehitan omale sinna sellise kindluse, siis ma mingis mõttes tunnen end vähemalt hetkeks kuidagi stabiilsena.”

Arusaamine, et nüüd on küllalt, käib paljuski konkreetsete praktikate kaudu.

“Nagu meie kõrvitsategi puhul, et nad peavad õppima kuidagi oma mina-pildist lahti laskma. See piisavuse idee iseenesest on tõepoolest nii taoismis kui ka budismis tegelikult olnud väga oluline. Tegelikult on need äärmused – selline totaalne askees ja enese asjade alla matmine – mõlemad väga negatiivsed variandid.”

Allik märkis, et kuigi äärmuslik askees võis olla omane kloostritele, õpetati inimesele üldjuhul seda, et tuleb võtta kaks kolmandikku sellest, mis on vaja. “See on väga lihtne valem. Näiteks ka söömise puhul igapäevases elus. See üks kolmandik on n-ö ülejääk. See tuleks kõrvale jätta. Süüa natukene vähem, ühe kolmandiku võrra vähem, osta vähem ja kõiki asju teha veidi vähem.”

Allikas: ERR kultuuriportaal (link saatele Plekktrumm 43min)