Oleme kõikemuutva tehnoloogilise revolutsiooni künnisel. Kas ees ootab helge tulevik või düstoopia, oleneb praegustest, esmapilgul lihtsatest ja tühistest otsustest.

Maailm muutub hoomamatu kiirusega. Kriisid muudkui tulevad, enamasti nad ka jäävad, nagu üleilmne kliimasoojenemine ja Venemaa agressiivne agoonia, mõned harvad ka lähevad, nagu koroonapandeemia. Kes üldse mäletab veel aegu, mil me kõik kodus karantiinis istusime? Oleme muutustega niivõrd harjunud, et ühiskonnaelu pahupidi pöördumine ei tekitagi meis enam erilisi emotsioone. Kogu selles virvarris on aga üks asi jäänud aastakümneid raudkindlalt samaks: tehnoloogia aina hoogsam areng. Samasuguses kiirenevas tempos, nagu tehnoloogia edenes 1960ndatel aastatel, mis tõid arenenud maailmale esimesed superarvutid ja värvitelevisiooni, liigub areng edasi ka nüüd, tehisaru esimeste sammude ajastul.

Tehnoloogia areng on seega nagu omamoodi pidepunkt, millele kindel olla, kui maailm ümberringi aina muutub. Tehnoloogia arenes koroonapandeemia ajal, sai sellest veel hoogu juurdegi, ning areneb ka Venemaa agressioonisõjas Ukraina vastu, ja kliimamuutustega kohanemisel või nendega võitlemisel. Siit tekib hulk küsimusi. Kui kaua suudab inimkond selle metsiku arenguga toime tulla? Kas ja millal saab tehnoloogia katkematu areng kriisiks iseeneses? Kas me ikka oleme valmis tulevikuks, kus seadmed juhivad meie elu, mitte meie ei juhi seadmeid?