Peame julgema rääkida asjust, mis on meile olulised. Sest isegi kui me seda maailma parandada ei suudagi, on ikkagi siirus ainus tee, kuidas seda võiks püüda teha.
Olen avalikult kirjutamisega tegelenud juba mitu aastakümmet. Alustanud muusikaarvustusega, intervjuudega ja jõudnud isiklike lugudeni, tähelepanekuteni elust ja inimestest. Ma ei ole osanud kirjutada “üldiselt ja ümmarguselt”, et peita ennast ja teisi, nõnda on mu lugudes ikka aus pilt mu enda elust ja sinna on seega saanud sisse ka mu lähedased – pojad, vanaema, ema, isa, mõned sõbrad-tuttavad. Kui tuttavaid on olnud võimalik ka “maskeerida”, nimesid mitte nimetada, siis kõige lähedasematega see ei õnnestu. Tahes tahtmata kasutab loomeinimene oma teemades ka teisi inimesi, kuis muidu. Me ei ela ju siin ilmas üksi, oleme seotud.