Teatriarvustus. “Нullemast hullem”: mida halvem, seda parem. Kinoteatri eksperiment

Mõtlen jälle sellest, et peaks olema vähem kriitiline ja ära ütlema igasugustest ootustest. See teeks elu ka kergemaks.

Lavastus:  Hullemast hullem
Lavastaja: Elina Purde
Teater: Rakvere Teater
Kestus: 2 tundi
Esietenduse kuupäev: 19. jaanuar
Külastuse kuupäev: 19. jaanuar

Tegevustikuks oli halva komöödia stiilis mõrvajuhtumi lahendamine. Sihiliku üledramatiseerimise, rumalate mahakukkumiste, irooniliselt asjade katki minemistega jne. Selline huumor, mida mina harrastan lähedaste inimeste seltsis, siis kui aju on kokku jooksnud ja lihtsalt tahan olla VEIDI veider. Mulle tundus, et näitlejatele endale meeldis. Mulle oleks meeldinud. Mängida nii, nagu muidu ei tohiks ja üldse, mida halvem – seda parem. Vabastav.

Foto: Rakvere Teater

Rakendades empaatiavõimet, jälgides jahust valget lolli ilmega nägu, korrates ühte nalja neli korda või veidralt tantsivat kõveralt selgapandud kleidiga tüdrukut, ma tundsin rahulolu. Ma saan endale selliseid vempe lubada ainult siis, kui ma olen kindel, et keegi mind ei näe, või kui näeb, ..siis on see väljendamisvõimetu loom. Vahel on isegi kassi ees häbi. Rahulolu tuli mõistmisest, et tegelikult ju kõik teavad, et kõigile meeldib vahel lolli mängida. Lapsikust tuleb rohkem praktiseerida, see on tervislik! (Mõistlikes piirides (piirid on suhtelised ja subjektiivsed (oleme tolerantsemad, siis on rohkem lubatud)

Olles nüüdseks näinud paar esietendust tean, et suur osa publikust on sõbrad ja tuttavad, üldiselt lähedased inimesed. Seega ma ei imestanud mõningase ülereageerimise üle. Kui näiteks naerdi, kui polnud naljakas. Vaiksema publikuga ma oleksin ise ka tagasihoidlikum. Kui aga kõik ümber naeravad kõva häälega, isegi kui ise midagi naerma panevat ei leidnud, sain julgustava laengu ja itsitasin valjult. Tihti manasin näole grimassi, kui kulmud on keskelt kokkupoole ja ülespoole pingutatud. Ja tegin neid uluvaid häälitsusi, kui on nagu veidi hale vaadata, aga tahaks naerda & vice versa.

Ma arvan, et mul oleks laval toimuvat meeldivam jälgida, kui kõik suuremad paugud ja feilid ei oleks toimunud kohe alguses, sest nii oli edaspidi kõik väga etteaimatav. Etendus siiski põhines detektiivsel lool ja minu jaoks jäi liiga kinni selle halva komöödia piiridesse. Võib öelda, et oli liiga lihtne.

Lava ülesehitus oli ilus. Siiani huvitavaim, mida ma näinud olen. Kahekorruseline. Liftiga. Püüdsin end mõtisklustel selle üle, kes seal teisel pool seina kruvisid lahti keerab, et pildid alla kukuksid või millise süsteemiga on teine korrus üles ehitatud, et ta etenduse lõpuks täitis pigem liumäe rolli. Parim päriselu jäljendav lahendus oli teibiga liftiust parandada.

Vaatamissoovitusena võib seda võtta iga keskpärane kodanik (mittekodanik ka ja mitte keskpärane ka).

Kui oled teinud pikalt pead-koormavat tööd; oled juba mitu päeva järjest tundnud, et käed kasvavad valest kohast ja miski ei tule hästi välja; oled kindel, et sinu elus on praegu suur ja lai mitte-midagi-ei-ole-tore  ja oleks vaja miskit, mis pingeid maandaks ja lubaks su ajul lihtsalt olla, palun väga.

Eksimuste komöödia “Hullemast hullem” veenab teid, et pole teil seal nii hullu midagi.

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija-Elisabet Jevtjukova

Alissija on 21-aastane slaavi tüdruk Valgamaalt, kes võitis Kinoteatri konkursi ja vaatab n-ö teatrivõhikuna eksperimendi korras ära kõik Eesti professionaalsete teatrite 2018.aasta uuslavastused, saades selle eest miinumipalka. Projekti algatajate sõnul on eksperimendi mõte "vaadata, mida teeb kunst inimesega, kui palju teatrit on liiga palju, millised teemad ja võtted hakkavad korduma, milline on ühe tavalise inimese kõrvalpilk Eesti teatrile ja mis hetkeni võib kedagi üldse pidada võhikuks teatrist rääkima?" Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib ka dokumentaalfilm. Loe artikleid (18)