Turg on muutunud üldises plaanis närvilisemaks ja näib olevat selgelt kohanemas ebameeldiva mõttega, et raha hind ei saa olema nähtavas tulevikus mitte kuidagi veel hiljutisega võrreldavalt odav.
Kas mäletate veel majanduspoliitika ohjajate esialgset kommunikatsiooni teemal inflatsioon ja intressimäärad? Kõigepealt öeldi, et inflatsiooni ei tule. Kui see siiski tuli, öeldi, et midagi hullu pole – tuleb väike ja see ei kesta kaua. Kui inflatsioon aga polnud väike ja “ei kesta kaua” enam puht objektiivselt kehtida ei saanud, siis asusid keskpangad jõuliselt intresse tõstes inflatsiooniga võitlema. Ikka selleks, et taastada usaldus nii enda kui selle rahaühiku vastu, mille tõsiseltvõetavuse eest nad vastutama peaks.
Loomulikult muutis kiire tegutsemine keskkonda. Rahale keskpankade tegevusena tekkinud hind sundis ümber vaatama nii mõnegi seni justkui lollikindlana tundunud seaduspära. Sisuliselt sai läbi olukord, kus raha ajas mööda süsteemi üha kõrgeneva riskiga taga üha madalamat tootlust. Osa rahast rahunes maha ning “mängus” enam ei osalenud. Istus lihtsalt riskivaba tootluse peal, millist polnud ammu nähtud. Kiirelt kallinenud raha mõjutas muide märkimisväärselt ka siinset majandust. Kuna meie majandus sõltub ekspordist ning mõneti ka peamiste ekspordipartnerite kinnisvaraturgudest – kinnisvara hind on funktsioon raha kättesaadavusest ja tarbijahinnast –, siis kallim raha tähendas meie eksporditööstusele kiiret tulude kokkukuivamist. Seega üks õnnetus on meil vähemalt juba kohal. Aga neid võib tulla veel ning need võivad osutuda märksa tõsisemateks.