Viimase kolmekümne aastaga regiooni üheks ärksamaks demokraatiaks kujunenud Taiwanil ollakse Hiina ohuga harjunud sarnaselt nagu meie Eestis oleme harjunud Vene ohuga. Mõlemal juhul on autoritaarse ja agressiivse naabri poolt kujutatav oht eksistentsiaalne. Taipei poliitikud ja analüütikud usuvad, et sõjaline rünnak on küll võimalik, kuid selle eeldused pole Hiinale vähemalt praegu piisavalt kindlad kiire edu saavutamiseks, nende agressiivsust hoiavad hetkel tagasi 4 dilemmat.
19. juuni 2019. Sajad tuhanded Hongkongi elanikud, peamiselt noored, on tänavatel protestimas Hiina võimude soovi vastu hävitada saare autonoomia. Rahvarohked demonstratsioonid sumbuvad COVID-19 pandeemiasse ning 30. juunil 2020 jõustab Hiina Rahvavabariik muudatused julgeolekuseaduses, mis sisuliselt likvideerivad demokraatliku valitsemiskorra Hongkongis. Hongkongi autonoomia hävitamisega tühistas Hiina 1980ndate aastate algul sõnastatud põhiseadusliku põhimõtte: üks riik, kaks süsteemi. Selle põhimõtte pakkus Hiina ise välja läbirääkimistel Ühendkuningriigiga Hongkongi tuleviku üle, kui Peking nõustus säilitama Hongkongi autonoomia vähemalt aastani 2047. Taiwanis jälgitakse toimuvat suure tähelepanuga.
4. veebruar 2022. Pekingis avatakse taliolümpiamängud. Venemaa president Putin on kohal, kuid mitte pelgalt spordipeo külalisena. Ta lendab Pekingisse, et kindlustada Hiina vaikiv toetus demokraatliku Ukraina hävitamiseks. Hiina liider on esimene, kellega Putin oma saladust jagab. President Xi ainuke tingimus on, et Putin alustaks rünnakut peale olümpiatule kustumist. Putin nõustub ja lükkab rünnaku alguse mõne päeva võrra edasi. Hiina ja Venemaa liidrid kinnitavad ühisavalduses, et “Vene-Hiina uued riikidevahelised suhted on ülemad Külma sõja aegsetest poliitilistest ja majanduslikest liitudest”. See on kindel kurss vastandumisele USA ja kogu Lääne demokraatliku maailmaga.