Selles raamatus on 544 lehekülge ja igal leheküljel vähemalt üks muhe muie. Sōseki Natsume on osanud imeväärsel moel oma raamatu nii kirja panna, et isegi tuimemat sorti lugejal ei õnnestu oma õhukesi, tihedalt kinni pitsitatud või pitseeritud huuli raamatu lõpuni samas asendis hoida. Niisiis on põhjust raamatut nimega “Mina olen kass” kutsuda viiesaja neljakümne nelja muige raamatuks.

Raamat: Sōseki Natsume, “Mina olen kass”. Jaapani keelest tõlkinud Maret Nukke. Hieronymuse sari. Tänapäev, 2023.

Täpselt sama tunnet kogesin ka Tarmo Tederi kolmeköitelist “Kuuskümmend aastat hiljem” lugedes ning kuigi ma lehekülgede arvust pole võimeline siinkohal aru andma, olen kindel, et mu tehe kehtib ka tema puhul, sest kuulsin ennast lugedes naermas – rütmiliselt, loendatavalt. Muie, teadagi, pole muud kui vähendatud naer. Jaapani ja eesti kirjanikku ühendab omavahel veel asjaolu, et kui Consulina tuntud kirjameest teatud, paraku vaid mulle ja veel mõnele pühendatule teada oleva nurga alt vaadata, siis on tal täitsa samurai nägu peas. Ka filosoofiaga tegelevad mõlemad intensiivselt.