Enamus inimesi, kelle ilukirjanduslikke biograafiaid me “Kujuteldavates eludes” lugeda saame, on ajaloolised, reaalselt eksisteerinud isikud, isegi kui palju (või pigem enamus) detaile on autori looming.
Raamat: Marcel Schwob, “Kujuteldavad elud”. Tõlkinud Malle Talvet. Loomingu Raamatukogu, SA Kultuurileht
“Kujuteldavad elud” on väga – kusjuures kontseptuaalselt – ebatavaline raamat, mille ebatavalisus tuleb just nimelt selle kontseptsioonist. Tegemist on (nii mitmeski mõttes) muinasjutulise proosaga, mis koosneb 23-st 3–4-leheküljelisest (ja kokkuvõttes üllatavalt rangeilmelisest) biograafiast, mille rangus on küll pigem esteetilis-stilistiline. Sisu on väga eriilmeline, idiosünkraatiline ja üllatav – kõike seda, mida autor oma (teosele hiljem väljaandjate poolt lisatud) eessõnas soovitab: “Näiteks Diogenes Laertios teeb meile teatavaks, et Aristoteles kandis kõhu peal sooja õliga täidetud nahklähkrit ja et tema majast leiti pärast tema surma hulgaliselt savivaase. Mida Aristoteles kõigi nende nõudega tegi, me teada ei saa.” Ühesõnaga on tegu vaatega ajaloole, kus suvaline (ning mis siinjuures eriti oluline – ebausutav) detail rakendatakse just nimelt loo (ajalookirjutuse, biograafia) usutavuse vankri ette.
