Valner Valme: hüsteeria, treilerid, lendamine, dicks – Edasi

Valner Valme kultuurikriitika puudutab ilminguid, mille osas leidub arenguruumi.

Hüsteeria

Kahju, et Teater NO99 ja Ene-Liis Semperi „Hüsteeria“ ei kajasta Eesti ühiskonnas toimuvat tõelist hüsteeriat ning sukeldus selle asemel netiavarustesse, pakkudes iroonilist pilku kahtlemata samuti hüsteerilisele lõputule meelelahutamisele. Muidugi tabab ka see lavastus valusalt ühiskonna prioriteete ja väärtushinnanguid, aga kas tehtud naer on sobiv kujund raevule?

Meile ei lasta telekast uusaastaööl hümni ja puhkeb paanika ning tigedus toonil „me riigi alustalad värisevad, kui sümbolitest ja traditsioonidest lugu ei peeta“. (Priit Hõbemägi: “Olen viimse hingetõmbeni sellise Eesti vastu, kus unustatakse aastavahetusel hümni mängida.”) Võidab see, kes valulisemaid sõnu teeb Aga peaks ehk lugu ka kaasinimestest ja ei kallaks näiteks teletegijaile soppa pähe, kui programmijuht asendab hümni Ivo Linna lauldud „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ lauluga. Kas meie riik on tõesti nii nõrk, et telekast kuulmata hümn niidab jalad alt? Miks peaks üldse teleka järgi elama?

Nüüd tabas hüsteeria taaskord NO99t ennast. Nagu oligi karta, läks Tiit Ojasoo juhtum teisele ringile. 104 kirja kirjutajad ei kaitse enam kedagi, vaid ründavad Euroopas tunnustatud kunstilist institutsiooni, moodustades ses osas paremäärmusliku EKREga ühise teraviku. Loomulikult ma ei õigusta naistevastast ega mitte mingit vägivalda. Ka mitte vaimset.

Ehk pidanuks Ojasoo tegema pikema pausi kui aasta. Aga kas tema kartmatud vastalised ikka hoiavad alati proportsioone? Nagu ütles ERR kultuuriportaalis teatrikriitik Valle-Sten Maiste: “Ojasoo-teemalise arutelu kõrval jäetaks tähelepanuta isegi teade tuumasõja alguse kohta.”

Halastust!

Ahistamine

Nagu ütles filmirezhissöör Katrin Laur Päevalehes: #MeToo on õõvastav, sest see hävitas süütuse presumptsiooni.

Jah. Oletame, et viimati skandaali kistud Michael Douglas on süüdi 32 aasta taguses kõlvatuses. Aga see on oletus, kuni pole kohtus tõestatud. Aga oletame, et ta ei ole süüdi, 73-aastane staar on juba ise süüdistusi väljamõeldiseks nimetanud. Aga isegi, kui ta seda kohtus tõestaks, on tal tõpra märk igaveseks küljes. Lihtne on MeToo kritiseerijaid tembeldada ahistajatest macho-sigadeks (Katrin Lauri ilmselt mitte nii lihtne). Sama lihtne on ükskõik kellel öelda ükskõik kelle kohta: ta pani 20 aastat tagasi käe mulle põlvele. Jätan isegi arutlemata selle üle, kas naine saab mitte lasta kätt põlvele panna või mitte: füüsiline ligitikkumine on igal juhul jälk ja nilbe ja machod on nõrgad. Aga ma ei taha NKVD aega tagasi, kus kellegi peale näpuga näidates saadeti „süüdlane“ asumisele.

Treilerid

Kinoteemadele juba kord sattununa tahaks avaldada kurbust treilerite peaaeguse kadumise pärast kinoseansside eelt. Selle asemel koormatakse meid reklaamidega, kus ärgitatakse meid viima raha mingisse restorani keset koledat sadama laoala või parklat või ei saagi aru, mida oma rahaga tegema. Rohkem treilereid: see on ju kinoreklaam.

Lendamine

Reklaamide teemale kord juba sattununa palun reklaamitegijaid: leidke unistustele muid kujundeid peale lendamise. Kas reklaamitootjail fantaasia ei lenda?

Kui mõelda, millest ma unistan, on mingite isetegevuslike tiibadega hõljumine või minilennuk või langevarjuhüpped või niisama hõljumine küll viimane asi, millele mõelda. Ma unistan vabadest päevadest, Itaaliast, uutest plaatidest ja raamatutest, õdusast ajaveetmisest kodus ja perega ja võibolla teised inimesed unistavad teistest asjadest, aga neid, kes lendamisest unistavad, ei tunne ma küll ühtegi (tean mõnda, kes seda paaniliselt kardab). Lendamine on rõve klišee.

Tõsielufilmid

Jätke tõsieluteemad dokkaritele, filmitegijad. Viimasel ajal on kinos kaht tüüpi filme: based on true events või need, mille kohta ei saa küll kuidagi kahtlustada, et based on true events.

Pole midagi nürimat kui tõsielu. Isegi, kui see on JP Getty elu või mingi ajakirjandusliku skandaali telgitagused või mingi kangelasliku kasiinopidaja enesepaljastused. Tõsielusündmus kinos tähendab:

Fantaasiavaegust: stsenaristid ei oska enam lugusid välja mõelda. (Sest lugude väljamõtlemist ei soodusta ka need filmid, mille puhul ei saa tõsielu kahtlustada ehk lakkamatud koomiksifrantsiisid jm „fantaasia“filmid.
Vaataja piiramist: on ju ette teada, kas keegi võitis kohtuprotsessi või jooksu või kuidas mingi mees asutas burgeriketi, ja isegi, kui me seda ei tea, ei paku tõsielu selliseid käänakuid, nagu TÕELINE STSENAARIUM ehk mängufilm.

Olgu, tegelikult leidub suurepäraseid tõsielul põhinevaid filme, kasvõi see eelmainitud Getty-lugu Ridley Scottilt: „All The Money In The World“. Lihtsalt tõsielul baseerumisega on üle doseeritud ja lisaks käiakse märkust „põhineb tõsielul“ välja nagu erilist boonust ja trumpi.

Tõlge mahlaseks

Kord kinos või kodukinos, filmitõlked keelel. Naljad ja mahl lähevad teinekord eesti keelde ümber panduna kaotsi, aga seda saaks vältida.

Kaks näidet. Jemaine Clementi ja Taika Waititi filmis „What We Do In The Shadows“ kommenteerib vampiir olukorda, kus ta ei saa mittevampiirist sõbra verd imeda: Oh, that sucks. Tõlge on umbes: „see on tõeliselt nõme“. Pidanuks olema, et sõnamäng kaduma ei läheks: „See imeb täiega!“.

„Molly’s Game“. Kommentaar feministi kohta: she just doesn’t love dicks. Sisu oli kahemõtteline, jah, kõnealusele naisele ei meeldinud sitapead, nagu oli tõlgitud. Sõnamängu säilimiseks võinuks olla sitapeade asemel aga „türblid“, kui mitte „munnid“. Peenutseme sageli vales kohas. Keelt (keeli) tuleb näha mitmemõõtmelistena.

Keele rikkus

Aga see ei puuduta ainult filmitõlkeid. Lugedes pidevalt eestikeelset tõlkeilukirjandust, hakkab silma tendents sünonüümide kadumisele. Olgu öeldud, et lugedes ingliskeelseid versioone (muudes keeltes ei ole ma pädev), samad sõnad siiski pigem varieeruvad, aga kui ka mitte, peame arvestama eesti keele tähenduse ja sõnavaraga, mitte tõlkima robotlikult.

Lühike abisõnastik tõlkijaile:

Karjuma – röökima, kisama, lõugama, räuskama, pröökama, lärmama, hõikama: sõltuvalt tähenduse varjundist.

Suur – sõltuvalt kontekstist võimalik ka: kõrge, tugev, paks, jõuline, priske, oluline, tähtis. Näiteks: ei pea ütlema „suur mõju“, kui võib öelda „tugev mõju“, „suur puu“ asemel saab öelda „kõrge puu“ või „kahar puu“. Lihtsalt sünonüümidena käibivad rõhutatud variandid „tohutu“, „ilmatu“, „hiiglaslik“, „päratu“ jne. Need muidugi ei sobi alati. Samas ei pea ütlema „tohutu suur“, piisab „tohutust“. Tohutu ise ongi tohutu suur.

Väga – on palju teisi määrsõnu, mida kasutada, tahtes rõhutada olulist määra: ülimalt, ääretult, äärmiselt, otsatult. Samas „mulle väga ei meeldinud“ asemel tasuks vahel öelda „mulle eriti ei meeldinud“.

Kiiresti – see on taud. „Ütles kiiresti vahele“, „Õpi kiiresti ära“, „Tee kiiresti“. Kuhu on kadunud ruttu, kähku, siva, kärmelt, või ka ainsuse nimetavas nobe, väle, vilgas, ikka ja ainult on kõik kiired ja teevad kõike kiiresti. Miks?