Uus kuningas märgib ajastu vahetust iidses traditsioonis, mille sobivus tänapäeva maailmas on üha enam küsitav. Kontrast uue ja vana vahel torkab silma kui hooplev kroonijuveel Brexitist räsitud majanduse keskel. Ootamatu ja kohatu, ent samas nii veetlev ja vastupandamatu. Briti monarhia hetkeseisu kirjeldab Londonis elav produtsent ja vabakutseline ajakirjanik Marian Võsumets.
Westminster Abbey, Briti kuningakoja ametlik kirik Londoni südames, pühitses tänavu 8. mail troonile uue kuninga. Charles III krooniti keskaegse tseremoonia saatel pärast 70-aastast pausi – tema ema, lahkunud kuninganna Elizabeth II, läbis sarnase tseremoonia aastal 1953. Briti monarhia ajalukku läheb tänavune sündmus neljakümnenda kroonimisena, millest järjekorras esimene peeti juba 1066. aastal, kui valitsejaks krooniti Normandia hertsog William Vallutaja.
Traditsiooni kohaselt märgib kroonimine hetke, mil pärija tiitel jumala ees kinnitatakse. Krooni asetamisega kuninga pähe saab temast mitte ainult rahva valitseja, vaid ka Suurbritannia riigikiriku ja rahvusvahelise Anglikaani Ühenduse juht. Canterbury peapiiskop Justin Welby, anglikaani kiriku kõrgeim vaimulik, vastutab kroonimisprotseduuri läbiviimise eest. Tseremoonia juured ulatuvad sügavasse keskaega, sündmuse tarbeks puhuti uus elu sisse muu hulgas 1296. aastast pärit kroonimistoolile.
