Üks valik on hakata lõpuks kultuurideüleses mastaabis looduse ülimat keerukust õppima, teine valik on oma koliseva Titanicuga uhkelt põhja minna, ütleb kultuurikriitik ja kunstiteadlane Andrus Laansalu Peeter Lauritsa näitusel käinuna.
Peeter Lauritsa näitus “Miski on kõigega seotud” Loodusmuuseumis. Avatud 30. septembrini.
Võrgustikulisest kultuurist räägiti muidugi juba ammu. Ka 20 aastat tagasi polnud see enam uus teema. Aga see võrgustikulisus, millest me räägime tänase seisuga, pole ligilähedaseltki see 20 aasta tagune. Siis oli võrgustikulisuse idee leidlik kultuurikontsept. Me vaatasime laienevat netti ja eeldasime, et see laienemine on võrgustikulist tüüpi (üldjoontes õige eeldus). Bioloogid olid kindlasti midagi kuulnud võrgustikulise evolutsiooni ideest (mis on rohkem tuntud sümbioosil põhineva evolutsioonina), aga üldiselt bioloogiateadmised humanitaaria mudelitesse eriti ei jõudnud. Polnud lihtsalt vaja, humanitaaria sai omal jõul vabalt hakkama.
