Paul Kuimeti ja Tõnis Saadoja näitus „Maastik kulgeb läbi maja“ ühendab erinevad vahendid, ajastud ja lähenemised, et küsida, mil moel ja kas üldse on võimalik rääkida maastiku kogemisest kunsti kaudu.
Paul Kuimet ja Tõnis Saadoja: “Maastik kulgeb läbi maja”. Tartmus, 27. augustini. Kuraator Eero Epner, kunstnikud: Friedrich Deppen, Oskar Kallis, Paul Kuimet, Julie Hagen-Schwarz, Oskar Hoffmann, Kristjan Raud, Paul Raud, Tõnis Saadoja, Richard Sagrits, Konstantin Süvalo, Aleksander Tassa, Aleksander Uurits.
Vaadates näituse pealkirja, näitust ja hiljem sellele ebamääraselt mõeldes, toimetas alateadvus selle läbi aja kulgevaks maastikuks. Aja ja maja, aeg ja maeg. Viimane võiks nt tähistada “magamise aega”, segunedes sama maja teises saalis oleva Tõnis Jürgensi näitusega “Paabeli ulmad”. Mõlemas on videod, mis eksponeerivad jõge, jõevoolu — erinevuseks see, et Jürgensi videos (minu maitsele liigagi lühikesed) kaadrid vahetuvad ja leidub ka midagi narratiivilaadset. Jõge võib teadupoolest vaadata lõputult, kuna (Herakleitost parafraseerides) ühte ja samasse jõkke ei saa vaadata kaks korda. Antud juhul (ja üldisemalt kõigil luupiva jõevideoga näitustel) on see võimalus, tõsi küll, olemas.
