Kuidas tulla toime inimestega, kes on muidu sümpaatsed, kuid kel on mõne üksiku teema suhtes erinev nägemus või väljendavad nad oma seisukohti viisil, mis võib tunduda pehmelt öeldes arusaamatu? Mis juhtub siis, kui eluvaated ja -filosoofiad põrkuvad? Kuidas mõista, mitte hukka mõista, nagu kõlab tuntud sõnakõlks? Või nagu ütles Ita Ever: “Ära vihasta, imesta!” Aga kust leida selleks inimlikku jaksu või vahendeid?
Mõnda aega tagasi oli mul intensiivsem tööperiood. Minu ametis tähendab see reeglina kas proove uue lavastuse väljatoomiseks teatris või mõne sarja, filmi võtteid. Seekord oli tegemist esimesega, ühtlasi mu esimese kiindumusega.
Elisabet Reinsalu
Kasvasin üles Tallinnas, Mustamäel, kus oli minu kodu. Vana-Mustamäe männisalud ja liivapaljandikud ning TPI vastas olev mets olid mu mängumaa. Igakevadised ja -sügisesed jalutuskäigud ema ja õega Nõmmel, kus elasid mu vanavanemad, õpetasid mind armastama inimesi ning arutama elu üle. Suvised matkarajad Lõuna-Eestis ja Läänemaal, kus kasvasid kodumaised käpalised ehk orhideed, koos isaga õpetasid mind armastama loodust. Need vist ongi kaks mu kõige olulisemat teemat- inimesed ja loodus. Mu unistuste päev oleks istuda tundide kaupa mõnes kohvikus ja jälgida möödakõndivaid inimesi või jalutada mõne lähedase sõbraga looduses ja analüüsida elu. Kunagi ütles üks armas inimene mulle, et pane vähemalt suu kinni, kui sa avalikult inimesi vahid. Eks see ole ka põhjus, miks läksin Eesti Muusikaakadeemia Lavakunstikooli õppima näitlejaks. Huvi inimeste vastu. Elu vastu. Vahepeal põikasin läbi Tallinna Ülikoolist, kus õppisin reklaami ja meedia erialal, mis avardas silmaringi ning andis akadeemilise baasi. Olen kahe lapse ema, abikaasa ja Tallinna Linnateatri näitleja. Loe artikleid (38)
