“Kas sa Viiralti tammest oled huvitatud?” küsib sõber Maria, kui kord ühel näituse avamisel kohtume.
Olen silme ette juba mananud Wiiralti gravüüri “Viljandi maastik” ning küsin vastu: “Kas tahad müüki anda?”
“Ei, ei. Ma kingiksin selle sulle,” vastab Maria ja jääb äraootava ning pisut isegi kavala pilguga vaatama, ent kuna mu näos peegeldub vaid üks suur küsimärk, lisab ta kohe kerge muigega: “No, tegelikult polegi tegu originaali, vaid koopiaga.” Jõuan juba kujutleda, kuidas Maria õhtuti oma kodus Wiiralti gravüüridest koopiaid pressib, ning muigan isegi kaasa, kui ta purustab ka selle mõttemulli.