Me ei ole inimestena täiuslikud ja meie (närvi)süsteem on tihti rikkis. Aga vähemalt meil on süsteem; ja meist igaühe teadvuse eripärad, sealhulgas puudused annavadki meile eelise tehisaru ees. Vähemalt esialgu võime end sellega lohutada.
Tehisintellektist (TI) on viimasel ajal palju kirjutatud, ja kirjutatakse edaspidi veel palju rohkem. Nagu sellistel puhkudel ikka, ei klapi meie ootused, arvamused ja tegelikkus aga enamjaolt kuigi hästi kokku.
Meediat jälgides jääb vägisi mulje, nagu hakkaks TI kohe maailma (või vähemalt selle juhtimist) üle võtma, ja inimestel (nagu “Terminaatori” filmides, tuumasõja või Venemaa raketirünnaku puhul) on aeg juba (nii otseses kui ka metafoorses tähenduses) vaikselt oma kodinaid kokku korjama ning lähima varjumiskoha poole liikuma hakata. Umbes sama irooniliselt kirjeldas olukorda hiljuti Eesti Rahvusraamatukogu andmeteadlane Krister Kruusmaa: “Kuna tegu on salapärase ja futuristliku valdkonnaga, on avalik arutelu tehistaibu üle jäänud liialt keerlema “Terminaatori” filmist tuttavate düstoopiliste kujutelmade ümber, kus tulevikuinimesed ellujäämise nimel tapjarobotite vastu võitlevad.” Üritame siis vaadata, millega meil antud juhul umbkaudu tegemist on.
