Viimase kuu aja jooksul on me talus poeginud ca 35 kitse ning sündinud on ca 85 kitsetalle. Elud on alanud päikeseliselt ning kepseldes.
Teha on loomulikult palju, karjamaal ju rohi veel ei kasva nagu peaks, külmad ööd lõppevad alles uuel nädalal. Nii söövad kitsemammad lisaks kuivale heinale suures koguses oksi. Neid toon ma kitsedele traktoriga oma natuke kaugemast noorest kuusikust. Need haavad, toomingad ja pajud on vaja noorte kuuskede vahelt maha lasta, et kuused saaksid päikest ja kasvaks. Nii saab metsarisust kitsede söök.
Muidugi annab metsas neid oksi tassida üle mäekünka traktorini, aga see ongi minu maifitness. Kitsed söövad okste koore ära ning siis teen oksapurustajaga jäägist haket, mis läheb peenarde vahele. Kogu sellise aheltegevuse juures on endal äärmiselt lihtne vastata küsimusele: “Kas see, mida ma teen, on oluline?” Just sellised asjad ongi olulised, mil ühest tegevusest kasvab teine ning kõik leiab lõpuni kasutuse.