Agressioonisõja põhimõtteline lahinguväli rajaneb usul. Impeeriumile ei piisa kellegi ründamisest. Ei piisa sellestki, kui ta edukalt vallutada. Tõe ja valikuvabaduse enda kätte saamiseks peab maailm jääma uskuma, et impeerium võib rünnata, vallutada ja tagajärgedeta pääseda. Kummale poole kaldub usk, kas riikide valikuvabaduse või impeeriumite tagasituleku poole, kujundab maailma tulevase näo.

Artikli autor Markus Väin on Tallinna Ülikooli politoloogia magistrant.

Venemaa täiemahuline sõda Ukraina vastu on kestnud üle aasta. See agressioon kujundab ümber nii riikidevaheliste suhete põhimõtted kui ka nende elanike tõekspidamised ja arusaamad. Mistahes sõja alustamise ja jätkamise taga on lisaks rahale ja terasele ideed ning uskumused. Viimaste osas toetab Venemaa vallutussõda ulatuslik hübriidtegevus ja väärinfokampaaniad. Alates sellest, kui agressor läinud aasta veebruaris oma ammu räbaldunud maski langetas, on silmad tema mõjutustegevuse suhtes palju laiemalt avanenud. See teadlikkus on aga tulnud kalli hinnaga ning selle ulatus, nii inimlik kui geograafiline, on jätkuvalt piiratud. Agressori valedel on maailmas endiselt arvestatav mõju. Kerkib küsimus: kas pikemas perspektiivis on võimalik vältida reeglitel põhineva maailmakorra kadumist, kuna tõde muutub suhteliseks ning valedega toetatud vallutussõdadest saab uus normaalsus?