Alampalgal on vähe pistmist tööjõu pakkumise ja nõudluse puhta loogikaga.
Alampalga teema on uue valitsuse tööle sättimisel pälvinud palju tähelepanu. Maksutõusude kõrval vast enim. Turufundamentalistid on mõlemat serveerinud majanduse, täpsemalt konkurentsiloogika võtmes, hoiatades nende sammude negatiivsete tagajärgede eest. Paraku ei leia me maailmast tõendeid, et kõrged maksud või inimväärne alampalk riigi konkurentsivõimet pikas plaanis halvaks.
Alampalgal on vähe pistmist tööjõu pakkumise ja nõudluse puhta loogikaga. Euroopas on see sotsiaalse ebavõrdsuse kontrollimise meede ning seega osa Euroopa heaoluriigist laiemalt. Just sealtkaudu jõudis alampalga teema ka Eesti sotsiaalpoliitika agendasse. 2017. aastal võtsid EL-i liikmesriigid vastu sotsiaalõiguste samba ja kuna tegu pole õiguslikult siduva dokumendiga, siis arvati üldiselt, et eks seegi jääb vaid paberile nagu paljud varasemad algatused. Läks aga teisiti ja sambast on saanud uskumatult jõuline valitsemisinstrument, mille punkte üksteise järel ellu viiakse. Alampalga reguleerimine liidu tasandil on üks nendest.
