“Viimane vahipost” jääb kuhugi kassafilmi ja autorifilmi vahelisele eikellegimaale – laia vaatajaskonna jaoks liiga komplitseeritud ja festivalide jaoks liiga naiivne, leiab filmikriitik Tõnu Karjatse.
Film: “Viimane vahipost”. Režissöör Tanel Toom. Näitlejad Kate Bosworth, Lucien Laviscount, Martin McCann, Thomas Kretschmann. Kinodes 17. märtsist.
Tanel Toom on režissöör, kel on vaja kõrvale väga head stsenaristi. Seda on näidanud ta lühifilmid, 2019 valminud klassikaline täispikk “Tõde ja õigus” ning ka nüüd linale jõudnud düstoopiline draama “Viimane vahipost”. Toom ise on tunnistanud, et “Viimane vahipost” pidi valmima enne “Tõde ja õigust”, kuid EV 100 ja sellega seotud võimalus teha suurfilm tuli vahele. Nii kinnistuski Eesti vaatajale Toomi kui uue talendi kuvand just A. H. Tammsaare antoloogilise romaani esimese osa ekraniseeringuga. Teisiti öeldes – kui “Tõde ja õigus” oli peaaegu et tellimustöö vabariigi sajanda sünnipäeva tarvis, siis “Viimane vahipost” demonstreerib Taneli armastust žanrikino vastu, mille mänguruum on suurem kui patriootlike ootustega kinoeepikal. Tammsaare juures polnud lubatud eksida, pärast või sellest väljaspool tee, mis tahad. Eesti kultuuri tüvitekstiks nimetatud romaani ekraniseering andis ka võimsa mandaadi, sõnastagem seda inglise keeles “a license to kill”.
