Tuneesia, mis veel 2020. aastal oli üks kahest demokraatlikust riigist MENA regioonis, on pärast president Kais Saiedi võimuhaaramist demokraatia teelt kõrvale astumas. Poliitikud võinuks kümmet demokraatia-aastat paremini ära kasutada, kuid siis räsis majandust pandeemia. Riik seisab jälle ristteel, ent paljud noored ei jaksa enam kodumaa eneseleidmist ära oodata.

Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja kevadnumbris, mis on saadaval suuremates kioskites üle Eesti ja jaekaupluste ajakirjandusletis.

Põhja-Aafrika mitmenäoliste riikide hulgas on Tuneesia iseäranis huviäratav. Lähiriikidega võrreldes on ta üpris väikse pindalaga, ent temasse mahub nii araabiapärast kui ka aafrikalikku. Tuneesia kultuurile on kunagised kolonisaatorid oma pitseri jätnud, aga samuti õhkub siit vimma nende vastu. Ta on läänepoolsele Euroopale ühtaegu lähedane ja ikkagi kauge. Need jooned teevad ta Eestiga sarnaseks. Kui teekonnal demokraatia suunas on Eestil kahtlemata seljataga suuri kordaminekuid nii enda pealehakkamisest tingituna kui ka heade naabrite ajel, kes 1990ndail aastail tulid siia investeeringute, abiprojektide ja demokraatiat edendavate MTÜ-dega, siis Tuneesial pole sellist õnne olnud. Tema naabrid on Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida (MENA) riikidena viselnud autoritaarse riigikorra, sealhulgas sõjaväelise diktatuuri või siis õiglust tõotava islamistliku valitsuse vahel, mis tegelikult jätkavad korruptsioonikursil, toimivat õigusriiki kordagi ehitamata. Mida toob selline asjade seis kaasa noortele ja nende tulevikulootustele?

Hille Hanso

Hille Hanso on Türgi ja Lähis-Ida välis- ja kaitsepoliitika kommentaator ja analüütik, vabakutseline teleprodutsent, ajakirjanik ja inimõiguslane. Muuhulgas uurib ja kajastab ta aktivismi ja inimõiguste olukorda üle ilma. Hansol on magistrikraad Lähis-Ida uuringutest Istanbulis, kus ta ka suurema osa ajast elab. Loe artikleid (13)