Siim Kallas: poliitikas on viha halb nõuandja

Foto: Siim Lõvi, ERR

Mis toimub Reformierakonnas ja kes seda juhtima hakkab? Miks langes Rõivase valitsus? Kas Kesk- ja Reformierakond mahuvad ühte valitsusse? Mida tuleks muuta presidendi valimistel? Kes võidab järgmised parlamendivalimised? Kas Eestit lõhestab rohkem Tallinn-Tartu maantee või Rail Baltic? Kas London ja Brüssel lepivad lahutuses kokku? Millised uued koolid avatakse Viimsi vallas?

Edasi avaldab ERRi loal intervjuu endise peaministri, Euroopa Komisjoni kahekordse asepresidendi ja Reformierakonna auesimehe Siim Kallasega, kes täna on Viimsi vallavanem.

Miks te 1993. aastal Mustamäe algusest just Viimsisse kolisite?

Me ehitasime tuttavatega ridaelamu ja mind kutsuti kampa. Alguses, kui külalised käisid, tundus see neile nii pikk sõit. Nüüd on Pirita ja Viimsi vahel valgustatud tee, siis oli asfalt katki, auto hüppas aukudes. Mäletan, kuidas president Meri tuli meile külla ja kadus ära. Ootasime-ootasime, siis ihukaitsja helistas, et kus me küll elame, riigipea oli ära eksinud. Selgus, et kõrvaltänavasse. Aastaid käisime Pirita Selveris, sest Viimsis suurt poodi polnudki, nüüd on kuus kauplust ühel platsil.

Viimsi on rikaste inimeste vald, või kuidas?

Oligarhide mõttes siin suuri losse pole, aga keskmine sissetulek on suurem kui mujal. See on vähe jõukama keskklassi piirkond. Viimsi on ühtlasem kui näiteks Nõmme, imeilus kant, mida nõukogude aeg armistas, suured uhked majad jagati töölistele välja ja nüüd vahelduvad seal väga ilusad piirkonnad  räämas majadega. Viimsis on seda vähe näha.

Mis Viimsi vallavanemal muret? Eelarve ligi 30 miljonit eurot.

Viimsi on väga kiiresti kasvanud ja koos kõigi kasvuraskustega. Kui mina siia 24 aastat tagasi kolisin, elas Viimsi vallas 8000 elanikku. Täna ametlikult ligi 20 000, aga liikuvusuuringu hinnangul 23 000. Kolm korda rohkem kui toona. Ja ruumi kasvada on veel.

Siit tulevadki probleemid. Transport. Sadeveed, sest praegu mitmes kohas ummistab ja uputab sademete tõttu. Taristu ei ole järele jõudnud. Korralikku kultuurikeskust ei ole. Paljud ehitamised on olnud kaootilised, tänavad jäänud kitsaks, igal pool pole kõnniteid, vähe on laste mänguväljakuid ja need on väikesed.

Mis mulle ja praegusele vallavalitsusele on väga oluline – me peame hoidma ja säilitama oma metsa, see on Viimsi elukeskkonnale võtmetähtsusega.

RMK-ga tahame kokku leppida, et Viimsis majandusmetsa ei ole ja siin pole mõtet puitu varuda. Peale selle sotsiaalvaldkond, mis vajab kõvasti uuendamist. Kõik, mis haridusega seotud. Viimsis on palju lapsi ja me tahame, et inimesed ei vooriks Tallinna vahet kooli, vaid leiaksid oma kooli siit samast.

Riigigümnaasium tuleb?

Tuleb. Siis on plaanis üks erakool. Vallale on tähtis objekt Noorte Talentide Kool, kuhu ühendame senised muusika- ja kunstikooli.

Väikesaared on oma tuleviku pärast mures, saadavad riigikogule ja valitsusele märgukirju. Aga Viimsi valla 9 saart, sh Prangli ja Naissaar, kus püsielanikud peal? Kes peaks tagama püsiasustusega väikesaartele regulaarse mandriühenduse ja elektriga varustamise?

Prangli eest on vald kõvasti hoolt kandnud, on laevaühendus ja muu tugi. Naissaare inimestega varsti arutame, kuidas me nende ühendust parandame. Transpordiga tegelenud inimesena ma küsin nüüd, et mis on piisav transpordiühendus. Kaks lennuühendust päevas, mida Eestil pole paljude Euroopa oluliste kohtadega? Prangli või Naissaare puhul oleks see mõeldamatu, sellist ressurssi pole olemas.

Aga eks inimesed, kes saartel elavad, saavad aru, et see pole Tallinna eeslinn. Selleks nad sinna lähevadki, et see ei ole Tallinna eeslinn.

Viimsi vallaga on kogu aeg mingid hämarad kahtlused seotud, et keegi on ikka korruptsioonisohu astunud. Kui palju seda ise tunnete ja tunnetate?

Ei tunneta. 25 aastat tagasi ja rohkem, kui algas maade tagastamine ja maade ümberjaotamine, siis oli üsna palju kiireid otsustusi, aga need on möödas. Seadused on täiustunud, järelevalve kõigi tehingute üle tõhusaks läinud. Omavalitsused kogu maailmas on tänu ehituslubadele ja maaga seotud asjadele kohad, kus kiputakse tahtma ajada asju teinekord ka… erinevaid teid pidi. Aga Viimsis ei ole minuni veel ühtegi süüdistust ega kahtlust jõudnud.

Need, kes olid eelmises volikogus, väidavad, et ka sel ajal ajas vana vallavalitsus asju ilma kahtlusteta. Mis muidugi ei tähenda, et midagi ei või kunagi välja tulla. Aga praegu ma seda ei tea.

Paljud inimesed olid üllatunud, kui kuulsid, et teist saab Viimsi vallavanem. Euroopa Komisjoni asepresidendi kabinetist Brüsseli Berlaymont’i hoone 12. korrusel kolida Nelgi tee vallamaja 2. korrusele on… Mõningane kukkumine igatahes.

Mis tähendab kukkumine? Euroopa Komisjoni asepresident olin kuni 1. novembrini 2014, pärast seda olen olnud vaba mees. Vallavanem on jälle üks alaline töö, mis oma struktuurilt ei erine varasematest – sul on plaan, väljakutsed, inimesed, ressursid, probleemid, mida saab lahendada ja probleemid, mida ei saa lahendada. Ses mõttes on kõik väga tuttav.

Vaba mehena tekkis mul ka tunne ja küsimus, et kirjutan küll artikleid, aga kui paljud neid loevad ja kui palju sa sündmusi tegelikult mõjutad ja millist poliitikat tegelikult ajad, et avaldad oma arvamusi. Vald on ikka täiesti reaalne nähtus. Ma olen väga rahul. Mul on väga huvitav.

On neid, kes kahtlustavad, et vallavanema koht on teile stardipukk kuhugile edasi. Kas on või?

Kuulge, te teate väga hästi, et järgmisel aastal saan ma 70. Võtame nüüd üks asi korraga. Muidugi, eks see vallavanemaks tulemine oli ootamatu. Just eile ütlesid mulle mõned valla inimesed, et oleksid nad kohe teadnud, et mina hakkan vallavanemaks, siis oleksin saanud kaks korda rohkem hääli. Aga seda plaani tõesti alguses ei olnud. Me saime hea tulemuse ja kõik ootasid, et hakake nüüd toimetama, tehke midagi. Lõplikku vallavanema kandidaati meil ei olnud ja minus tekkis hirm, et me kaotame selle momentumi. Siis leppisimegi Taavi Kotkaga (Viimsi volikogu praegune esimees, toim) kokku, et võtame täieliku vastutuse ja siin me nüüd oleme, üritame anda oma maksimumi.

Te võinuks ju jääda edasi ka Brüsselisse,  kui vähegi tahtnuks?

Ma elasin seal kümme ja pool aastat. Aitas küll, isu sai täis. Eestis on nii palju mõnusaid asju. Muidugi on Brüsselis põnev ja tore, mastaap on suur, käin seal ikka aeg ajalt, juhatasin ka äsja regionaalpoliitika ekspertgruppi, mis tegi ettepanekuid rahade kasutamise reeglite lihtsustamiseks. Ma siiski arvan, et Brüsselis elamise ja töötamise aeg sai minu jaoks täis.

Kui palju tagantjärele kahetsete, et loobusite 2014 Eesti peaministri kohast ja et osalesite 2016 presidendi valimistel, mis teile lõppesid ei kuidagi?

Ära vaata tagasi. Kui hakkad põdema asju, mis läksid viltu või loodetust teisiti, siis… Ei ole mõtet.

Aga eks presidendivalimiste kampaania oli väga õpetlik, minul läks ju hästi, aga lõppresultaat kujunes minust mitteolenevatel põhjustel teistsuguseks.

Mis tunne on Eestis haiget saada, seda te ju teate?

See valmisolek peab sul alati olema.

Riigikogus käib koos komisjon, mis arutab, kas ja kuidas muuta presidendi valimiste korda. Mis oleks õigem – jätta kõik vanaviisi, valida president ainult parlamendis või ainult valimiskogus?

Praegune olukord on halb ja ettepanek midagi muuta on kindlasti hea. Viimane kord juhtus ju see, mida keegi ei uskunud, et tekib nõiaring, kus valimised lähevad parlamendist valimiskogusse ja siis tagasi parlamenti ja… Seda muudatust toetan ma väga, et valimised lõpeksid tulemusega ja selleks tuleb kasutada lihthäälteenamust.

Tegelikult ei välistaks ma ka presidendi otsevalimisi, sest siis võidab kandidaat, kes kogub vähemalt 290 000 häält. Aga ma näen ka neid probleeme, mis algavad, sest president saab otsevalimistel nii tugeva mandaadid, mida kellelgi teisel ei ole, aga presidendi volitused Eestis on palju ahtamad.

Tean, et justiitsministeeriumi ettepaneku kohaselt võiks valimiskogu olla suurem. Tundub mõistlik, lisab legitiimsust. Igatahes on kõik muudatuste mõtted paremad praegusest olukorrast.

Pärast 2016. aasta ebaõnnestunud presidendivalimisi rääkisite ebamääraselt uue erakonna võimalikkusest. Kuivõrd see mõttepoeg teis edasi elab?

Tookord avaldasin pigem arvamust, miks on uue erakonna loomine keeruline ja raske. Olen olnud juba ühe erakonna loomise võtmeisikute seas. Et kõik oleks selge: mina ei kavatse enam uut erakonda luua. Aga laiemalt vaadates on tellimus ju kogu aeg olnud ja ainult ühtedel parlamendivalimistel pole uut poliitilist jõudu tulnud.

Tellimus millise erakonna järele?

Tellimus lihtsalt uue erakonna järele näib kogu aeg olevat. Inimesed käivad ringi, räägivad, kuidas praegused erakonnad ei saa hakkama, vaja midagi uut. Siis tuleb alati öelda: tehke proovi.

Parlamendivalimistel 2019 kandideerite?

Kuulge, ma asusin alles Viimsi vallavanemaks. Mis edasi saab, vaatame siis, kui aeg nii kaugel on.

Aga Euroopa Parlamendi valimistel 2019?

Võtame üks asi korraga. Ühelt poolt tagasi Euroopasse on huvitav, aga täna võtame üks asi korraga.

Ja presidendivalimistel 2021?

Kui ma kõigile nendele küsimustele vastan „jah“, mõtlevad inimesed, et olen peast segi läinud. Kui ütlen „ei“, siis teie mind ei usu. Parem on nii, et võtame üks asi korraga ja siis vaatame, kuidas asjaolud kujunevad.

Kes võidab järgmised parlamendivalimised?

Täna ma üldse ei kahtle, et see oleks Keskerakond. Täna. Nad on… nad on head. Head poliitilise töö mõttes. Nad on väga selgelt saanud Euroopa Liidu eesistumise punktid. Kuigi, on asju, kus mina olen selle perioodi suhtes kriitilisem.

Nad on täna populaarsed. Neil on uus põlvkond poliitikuid. Jüri Ratas ja Kadri Simson on vanad poliitikud…

Pigem siiski kauaaegsed?

Kauaaegsed, jah, ea poolest on nad noored. Aga neilegi tuleb peale uus põlvkond, kes on poliitiliselt väga terav ja kes hakkabki seda erakonda kujundama.

See kõik ei tähenda, et ma tahan Keskerakonna võitu. Vastupidi, ma ei taha, et nad võidaksid.

Kuidas Keskerakond ja Jüri Ratas on hakkama saanud?

Inimlikult on hästi hakkama saanud. Suures plaanis…

Demokraatia tingimustes on valitsuse kritiseerimine äärmiselt lihtne tegevus. Oleksin sellega väga ettevaatlik. Ühel hetkel oled ise valitsuses ja saad aru, et kolmveerand sinu otsustest on vaieldavad.

Kui palju te näete, et pikalt opositsioonis olnud Keskerakond oli nii palju lubanud ja nüüd järsku peaministri parteiks saanuna tahtis võimalikult palju nendest lubadustest valitsusse võtta?

Nii on. Vana Keskerakonna pagasist on pärit ka mäng mitmesajale tuhandele inimesele, kes loevad end vähekindlustatuks, see on nende poliitika alati olnud. Aga Keskerakonnal ei ole midagi öelda tuleviku kohta. See on Reformierakonna võimalus, kui oskame seda ära kasutada.

Ehk siiski ühiskond vajas, et Keskerakond isolatsioonist välja toodaks?

See on poliitiliselt õige. On ebaloomulik, et 30-protsendilise toetusega erakond ei saa proovida oma võimeid valitsuses. Aga loodame, et see aeg jääb lühikeseks.

Kuidas Reformierakond paistab uue Keskerakonna kõrval?

Kuigi küsitlused näitavad päris häid tulemusi, siis ega meid saa rahuldada olukord, et oleme number 2. Ja kui me 2019. aasta valimistel olemegi number 2, siis istume neli aastat rahulikult opositsioonis, sest miks ei peaks valimised võitnud Keskerakond tegema valitsuse juba tuntud ja teada partneritega.

Kindlasti on Reformierakonna ülesanne võita need valimised. See on ellujäämise… nõue teha 2019. aastal rohkem kui lihtsalt hea tulemus.

Mida selleks vaja on, Reformierakonna auesimees Siim Kallas?

On vaja ideed, millega me eristume. Võimalusi on. Keskerakond, vaatamata suure potentsiaaliga inimestele, on suhteliselt vanamoodne. Praegu on Soome 100.

Mäletan aega, kui tegime Eesti maksusüsteemi, kardinaalselt erineva Soomest ning siis Soome ettevõtjad tulid silmade särades Eestisse ja paljud on jäänudki, toonud oma äri Eestisse. Soomlased vaatasid meid kui innovaatilist riiki, kus on hea majandustegevust arendada. Täna seda ei ole.

Praegune valitsus on äpardunud innovaatilisuse mõttes, siin pole neil mingit sõnumit. Keskerakond on tublisti jätkanud digi- ja e-teemat, aga uut asja ei ole. Ja maksusüsteem ajab mind naerma. Ei maksa unustada, et 80% ettevõtetest on väikeettevõtted, kes ei saa riigi tellimusi, ei sõltu prügiveost, tasuta ühistranspordist, teedeehitusest. Ka IT on väikeettevõtted. Mis see valitsuse sõnum neile on? Maksusüsteem on nüüd ainult negatiivne sõnum. Me saame kõik aru, et riigil on vaja kulutusi teha. Ma ei välista, et kui oleks ise koalitsioonis ja vaja oleks mingeid kulutusi tõsta, siis tõstaksime makse. Aga tõstaksime nii, et see oleks õiglane ja ühtlane kõigile.

Ehk oleks pidanud uus valitsus tõstma kas tulumaksu või käibemaksu, need ettepanekud olid koalitsioonikõnelustel jutuks, mitte lappima mõne miljoni kaupa erinevatest maksudest eelarvet kokku?

Kõik sõltub sellest, mida vaja on.

Raha on vaja, lubaduste katteks.

Siis põhimõtteliselt võiks ka tulumaksu tõsta, aga tõsta ühtlaselt. Et keegi ei tunne, kuidas temalt võeti ebaõiglaselt midagi ära. Kui raha on vaja, võib ka käibemaksu tõsta, aga peab vaatama, kui suur on ühiskonna taluvus. Minu uskumus on, et eelarve tasakaalus pidamine on üks Eesti uuema aja võtme-ideid ja sellest peab kinni pidama. Tasakaalus eelarve on väärtus omaette. See on mõtteviisi ja suhtumuse küsimus.

Foto: Siim Lõvi, ERR

Reformierakonna valimiste-eelsed  ideed on üks asi, aga kes on liider, kes viiks teid 2019 parlamendivalimiste võidule?

Täna on erakonnal liider olemas. Uus erakonna kongress, mis võib uue liidri valida, toimub jaanuaris 2019. See on kaks kuud enne valimisi, mis tähendab, et sisehääletamise tulemustel võib tekkida vajadus terve nimekiri ümber paisata.

Reformierakonna üldkogu toimub mai lõpus või juuni alguses 2018, kus tegelikult tõusetub teema, kas pikendada praeguse juhatuse volitusi üle valimiste või teha personaalseid muudatusi.

Nojah, küsimus on, kas teha uued [esimehe ja juhatuse] valimised. Mina olen selle poolt, et uued valimised oleks mõttekas teha. See on legitiimsuse küsimus. Toimuvad valimised, valitakse uus juhatus, valitakse sama esimees tagasi, näiteks, või valitakse keegi teine. Siis tuleb kõigil alluda sellele tulemusele.

Me ei saa minna valimistele, kus osa erakonnast on rahulolematu meie juhtgrupiga. Kui räägime tõsiselt valimiste võitmisest, siis peavad kõik olema ühtne meeskond. Selle [ühtsuse] tekkimise eeldus on uutelt valimistelt saadud legitiimsus.

Mõistlik oleks teha need valimised juunis. Üks oluline lisandus: mitte keegi ei peaks kartma Reformierakonnas vabu valimisi. Samamoodi, vabadel valimistel, valiti selle aasta jaanuaris erakonna esimeheks ka Hanno Pevkur.

Kui tütar Kaja Kallas küsiks isalt Siim Kallaselt nõu, kas kandideerida Reformierakonna esimeheks, siis mis see nõuanne oleks?

Täna on ilus ilm, meil on siin lund sadanud. (Pikk paus.)

Ei oskagi midagi öelda. (Paus.) Võin tsiteerida Reformierakonnas mõjukat Kristen Michali, kes on öelnud, et Reformierakond võidab järgmised riigikogu valimised ainult siis, kui eest veab õige liider ja on meeskond, kuid sellise juhita tuleb seitse aastat õnnetut armastust.

Nojah, mul on fundamentaalselt sama seisukoht. Kui me ei suuda või ei oska panna kokku meeskonda… Aga ärme tõtta nendest valimistest ette. Ärge küsige mulle väga lähedalseisva inimese kohta. On veel hulk teisi, kes mõtlevad, et nemad oleksid väga head sel kohal.

Urmas Paet?

Näiteks.

Jürgen Ligi?

Näiteks.

See on riskantne värk erakonna praegusele esimehele. Aga oletame, et lükkame enda valimised edasi ja pikendame üldkogul praeguse esimehe, juhatuse mandaati, siis jääb küdema ettekujutus, kus siin mainitud isikud arvavad, et neile ei antud võimalust ja siis nad lähevadki valimistele hapu näoga. Valija saab sellest suurepäraselt aru. [Briti endine peaminister] Tony Blair on öelnud: poliitik ei ole näitleja, poliitik saab etendada seda rolli ja rääkida neid seisukohti, millesse ta siiralt usub.

Paar aastat tagasi ütlesite, et Reformierakonna kontseptsiooniga on võimalik võita hääli, aga pole võimalik võita hingi. Kuidas hingedeni ulatuda?

Peame tabama ära, mis paneb inimeste hinges need keeled hüüdma. 25 aastat tagasi oli dünaamiline põlvkond vanuses 35-45. Tänane põlvkond 35-45 ja veel nooremad inimesed ei kujuta üldse ette, et raha sinu taskus võib küll olemas olla, aga ühel hetkel kaotab täielikult oma väärtuse. Nüüd on euro üks meie tugisammas. Aga meie oleme elanud ka ajas, kus oli anekdoot „Mis see on: roheline paber, näeb välja nagu 3-rublane, aga ei ole raha? Vastus: 3-rublane.“

Peame suutma tõestada, et Reformierakonnaga võib endiselt seostada innovaatilist mõtlemist ja majanduspoliitiliselt julgeid otsuseid. Kõik innovaatilised otsused on mingil moel valusad. Ei ole nii, et kõigile on need ainult head.

Majanduses ja maksude puhul ikka keegi võidab ja keegi kaotab. Aga Reformierakond ei saa ehitada oma poliitikat ümberjagamisele, tasuta teenustele ja muule taolisele. Meie seisukoht peab olema ikka see, et tasuta ühistransport on kurjast.

Kuidas ikkagi kõige lühemalt kokku võtta, mis praegu Reformierakonnas toimub?

Käib selle kontsepti otsing, millega võita valimised 2019. Milliste inimestega? Milliste ideedega? Millise poliitilise taktikaga? Täna meil seda valmis ei ole.

Praegune koalitsioon rõhub sellele, et sajad tuhanded inimesed hakkavad saama tänu 500-eurosele tulumaksuvabastusele üle 60 euro rohkem kuus kätte. See on paljudele inimestele suur raha!

On. Aga kust sa võtad selle raha? See on ümberjagamine. See raha ei tule sinisest taevast. Ka liberaalse majanduspoliitika puhul on oluline tagada vähemkindlustatud inimestele toimetulek. Aga see on praeguse valitsuse peamine idee. See ei ole jätkusuutlik poliitika. Miks 60 eurot? Miks nii vähe jääb lisaks kätte? See on alati abisaamise küsimus…

Kui jagad midagi, siis hüve saaja ei ole kunagi rahul, sest ta leiab, et vähe sai ja need, kes seda hüve ei saanud, muutuvad väga tigedaks, sest nendelt võeti midagi ära. See on tänane olukord Eestis.

Kui palju te mõistate põhjusi, miks Taavi Rõivase valitsus aasta tagasi kokku kukkus?

Kindlasti on mul oma arvamus, miks nii läks. Väga halvad isiklikud suhted valitsusliidu osapoolte vahel oli üks võtmeküsimus. Me näeme, kuidas Jüri Ratas on peaministrina ülikeerulistest olukordadest oma erakonnas välja tulnud, anname talle au. Taavi Rõivas koalitsiooniga ei saanud hakkama.

Teine puudus algusest peale oli ebamäärane ja keeruline koalitsioonilepe, mis programmeeris juba ette sisse lõputud vaidlused ja vastuolud. Arvasin kohe, pärast 2015. aasta parlamendivalimisi, et sellest ei tule midagi head. Mõistlik on leppida poliitiliselt kokku „teile need punktid, meile need punktid“, aga sa ei saa panna nelja aasta peale täpselt kirja, mis kõik toimuma hakkab. Sul peab olema manööverdamisruumi, paljud asjad ei õnnestu, pead seda ette nägema ja panema maha eelkõige liinid, millest üle ei minda.

Võib-olla kandideerite ikka ise Reformierakonna järgmiseks esimeheks?

Võin selgelt öelda, et minul niisugust plaani ei ole ja mina erakonna esimeheks ei kandideeri. Las see jääb noorematele inimestele.

Kui palju ja kas üldse kannate hinges okast IRL-i ja sotside suhtes?

Mis okast? Poliitikas on viha halb nõuandja. Mul ei ole mingit okast. Nad tegid mõnes mõttes väga riskantse sammu, pakkusid Keskerakonnale peaministri koha, IRL võttis presidendi koha ja sellega koalitsioon muutus.

Ja Reformierakond kukkus opositsiooni.

See ei ole okas. Tuleb vaadata peeglisse.

Liberaali maailmavaade on nii, et esialgu mõtle, mis sa ise valesti tegid ja siis süüdista teisi.

Kui võimalikuks peate, et pärast parlamendivalimisi võivad Eesti valitsuses kohtuda kaks liberaali – Keskerakond ja Reformierakond?

Välistada seda oleks äärmiselt rumal. Ei arva, et peaksime partnerite kohta ette arvama, et kellega me [valitsust] ei tee. Mina seda ei välistaks, olen ju koos Keskerakonnaga valitsust teinud. Aeg jäi lühikeseks, aga päris palju jõudsime teha.

Foto: Siim Lõvi, ERR

Rahareformi kohta olete öelnud, et see oli Eesti projekt ja Eesti sisu. Mis on praegu midagi sellist?

Eks IT-teemas on Eesti sisu ikka küll. Aga nii on avalikus sektoris, kus oleme e-lahendustega esinumber. Mäletan väga hästi, kuidas 2001. aastal tuli kolmikliidu valitsuse siseminister ID-kaardi projektiga ja mina rahandusministrina ei olnud tema vaimustunud toetaja, sest küsitud summa oli suhteliselt suur. Kõik olid nõus, et kehtestame ID-kaardi, aga kas kohe koos kiibiga, selle üle vaieldi, sest siis ei olnud kiibi kasutamise võimalusi. Aga just selle peale me läksime ja nii sündis üks oluline otsus, mil on tänaseni suur mõju.

Praegu näeme suurt vastuseisu suurtele projektidele, olgu siis teemaks Rail Baltic või Tartumaa puidurafineerimistehas…

… ka tuulepargid.

Pangem tähele, et need projektid on suunatud tulevikku, tuleviku arengusse, millest hakkab kasu saama ja vilju lõikama noorem generatsioon.

Suur osa argumentidest, mis projektide vastu tuuakse, on absurdsed. Küsimusi on, aga osa Rail Balticu vastaseid asju… et lõhestab Eesti. Mis jutt see on, et jagab Eesti kaheks?

Raudtee tuleb ju ülevalt alla, läbi Eesti.

Kas Tallinn-Tartu maantee jagab siis ka Eesti kaheks?

Raudtee on palju laiem.

Kaks korda kitsam, ärge unustage, kaks korda kitsam Tallinn-Tartu maanteest. Seal sõidad Kuivajõele, mõlemal pool teed on kõrged betoonmüürid. Raudtee on kaks korda kitsam.

Milles siis asi? Kas on inimestega vähe räägitud?

Ma ei tea. Ma ei tea, kus mõeldakse välja, kuidas Eestis kaevatakse maapind tühjaks jne, nagu mujal maailmas poleks raudteed läbi soo ehitatud. Aga kui Rail Balticu toetajad kogunevad, arutavad ja vaidlevad nemad ka. See on noorem publik. Nemad arutavad, kuidas ümber ehitada Ülemiste keskust, millist ettevõtlust aitab Rail Baltic arendada, kust mida vedada, soomlased on väga huvitatud.

Ühed mõtlevad tulevikule, teised on hirmunud selle tuleviku ees. Tartumaa [tselluloosi]tehasest ei tea veel keegi midagi, aga paljud muretsevad häälekalt, unustades, kui hoolikalt on tänapäeva tehnoloogia kontrolli all.

Siis löödki käega ja räägid nendega, kes otsustavad – riigikogu, valitsus, omavalitsused.

Siis kärisebki see vahe poliitiliste otsustajate ja tavaliste inimeste vahel…

Hea küsimus.

Võim võõrandub?

Jumala tõsi, aga kust sa leiad sellele võtme. See on tõsi. Me ju teame – Trump ja Brexit.

Kui kestlik on praegune majanduskasv?

See majanduskasv on meile kõigile tulnud üllatusena. Euroopa majandus on hiiglasuur ja kui siin on kasvunumbrid paremaks läinud, siis see kestab tükk aega. Nii ka Eestis, kui mingit jama vahepeal ei juhtu. Oleme nüüd majanduskasvu perioodis. Kas see jätkub nelja protsendi peal, ei tea, aga paaril protsendil võiks küll jätkuda.

Otsest kriisi ohtu ei ole praegu näha.  Kuigi kes teab, võib-olla pean poole aasta pärast seletama, miks siiski läks teisiti. Ökonomistid oskavad ju ikka alguses rääkida, mis tuleb ja pärast, miks nii ei läinud.

Kui mõtlete end tagasi oma endisesse kabinetti Euroopa Komisjonis, siis kui murelik oleksite vaadates, kuidas Euroopa Keskpank ostab muudkui võlakirju. Ehk oleks aeg see rahatrükk lõpetada?

Midagi hullu pole siiamaani ju juhtunud. Üks võimalus on öelda enda teadmiste piires, et emissioon on halb, ka sakslased on olnud väga kriitilised. Teine võimalus on usaldada Euroopa Keskpanka ja Mario Draghi’t. Seal on väga targad inimesed, nad ei lase seda asja käest ära.

Kas London lepib Brüsseliga lahutuses kokku?

Küsimus on, kas britid alluvad või mitte. 27 riiki ei tee brittidele mingeid mööndusi. Kui britid sellega ei lepi, siis jääb aastal 2019 Euroopa Liit 50 miljardist eurost ilma, aga võtab selle paljukordselt tollidega tagasi. Ärme unusta, et mõnedel põllumajandussaadustel on kõrged tollid, lisaks 10 protsenti sõidu- ja 20 protsenti veoautodele. Nissan juba käis brittide peaministri juures ja nende autotehas võidakse sealt ära viia. Sõnaga, kui britid pole EL-iga nõus ja tuleb hard-Brexit, pole Euroopal palju kaotada. Tõsi on see, et Euroopa saab brittidele anda väga vähe manööverruumi.

Muidugi võib meenutada pikka juttu, kuidas britid pole kunagi olnud päriselt Euroopa Liidu liikmed ega tõsiselt tahtnud tugevat Euroopa Liitu. Nad on tahtnud olla siin selleks, et EL ei segaks neid kui kauplejamaad.

Kas Brexit üldse tuleb või teevad britid hoopis uue referendumi, mis nad Euroopa Liitu jätab?

Seda räägitakse, aga mina ei usu. Demokraatia Suurbritannias ja veel mitmetes riikides on muutunud nõrgaks, nad ei suuda niisugust otsust teha, ei suuda kumbagi otsust teha. Tõenäosus, et britid lahkuvad ilma kokkuleppeta, on küllalt suur. Isegi kui lepitakse Brexiti tingimustes kokku, on järgmine samm kaubandusläbirääkimised, kus Euroopa Liit ei anna millimeetritki järele. Seal mängib rolli see, et EL on 500 miljonit ja britid 60 miljonit inimest.

Mis saab Katalooniast?

Ma arvan, et nad jäävad Hispaania koosseisu. Algusest peale oli selge, et Hispaania valitsus eesotsas Mariano Rajoy’ga, eesotsas ükskõik kellega, oli valmis minema jõuvõtetele, kaasa arvatud kodusõjale. Ükski Hispaania valitsus ei oleks valmis laskma Kataloonial minna. Mõelge: oled peaminister ja jääd igaveseks ajaks ajalukku, et just sina lasid kõige rikkama provintsi minna. Nad ei tee seda. Muidugi, jõuvõtted on igal juhul halvad ja loodetavasti lepitakse nüüd kokku, aga see on tango for two.

Ennist kõlas teilt kriitiline kriibe Eesti eesistumise kohta. Miks?

Kõik rõhutavad, et ametnikud tegid hästi oma töö ära, Eestist jäi asjaajamisega tõesti hea mulje, nagu alati. See on pluss.

Väga palju on olnud korralduslikult halbu eesistumisi, kus oled passinud tänavanurgal ja bussi oodanud. Eesti oli siin tubli. Aga poliitiliselt midagi suurt ära ei tehtud.

Digisummit?

Ma olen valmis uskuma, kui nii öeldakse, aga ma ei näe, mis on meie digijälg selles. See, et kõik käisid arvutitega ringi, on ju tore. Aga mida Eesti eesistumine tegelikult ära tegi või läbi viis? Leedu ajal sai valmis assotsiatsioonileping Ukrainaga, suur idee ja kuigi lõpuks [Ukraina tollane president] Janukovitš tõmbas stepsli välja, on kõigil meeles, et just Leedu eesistumise ajal lepiti see kokku.

Eesti kui eesistuja vahendusel sündis nn lähetatute direktiiv…

Stopp! Inimesed unustavad, et neli vabadust pandi kirja juba aastal 1957. Tööjõu vaba liikumine on olnud üks ägedamaid võitluskohti kogu aeg. Nüüd said tööjõu vaba liikumise vastased suure võidu. Põhimõttelise võidu. Asi pole selles, et meie olime mures oma madalate palkade pärast. Küsimus on tööjõu vabas liikumises ja vabas võimaluses otsida tööd. Ma olen nõus, et [Prantsusmaa presidenti] Macron’i peab toetama, ta on tõesti dünaamiline liider ja tegemist oli tema nõudmisega. Aga see piirang tööjõu vabale liikumisele jääb kehtima, seda ei pöörata enam kunagi tagasi. Mina ei saa enam minna Prantsusmaale nii vabalt ja pakkuda end mingitel tingimustel tööle. Teoorias on tore, et saan sama palju palka kui prantslased, aga mind ei võta keegi.

Allikas: ERR

Toomas Sildam

Toomas Sildam on ERRi ajakirjanik. Ta oli president Toomas Hendrik Ilvese avalike suhete nõunik kuni presidendi ametiaja lõppemiseni aastal 2016. Loe artikleid (7)