Kuniks fookus on puuduval, on raske tunda rõõmu sellest, mis olemas.
Artikkel on värskelt ilmunud ka Edasi paberajakirja kevadnumbris, mis on saadaval suuremates kioskites üle Eesti ja jaekaupluste ajakirjandusletis.
Kui inimkond elas veel külaühiskonnana, kus kõik teadsid kõiki küla viitsadat asukat, oli pea igaühel võimalik olla milleski oma küla parim: üks oli parim ravitseja, teine sepp, kolmas pillimees, neljanda kapsapirukas oli küla maitsvaim, viiendal oli erakordne lauluhääl. Keegi oli jahimehena ületamatu, mõnel olid kauneimad juuksed, keegi oli targim või kõige rohkem maailmas rännanud või osavaim aednik, naljahammas, välejalg või hobulausuja. Elud möödusid teiste silme all ja inimesed olid kursis ka üksteise puuduste ning ebaõnnestumistega, et arst ei osanud süüa teha või et puusepa lapsed olid kasvatamatud kiusupunnid või et koolmeister oli joodik, rammumees polnud teravaim pliiats pinalis ning jumalasulase naisel ei õnnestunud rasestuda. Saladuseks ei jäänud ei rätsepa dementsus ega puskariajaja depressioon.