Nüüdistantsu uute tulijate platvorm PREMIERE saatis sel aastal Eesti tantsumaastikule kaks eriilmelist kooslust.

Üksildase prožektori valguslaigus lebab peadpidi halli kangakäkrasse põimunud paar. Nad on üleni tumedas, pead mässitud riideräbalaisse nagu muremõtteisse. Vaikus lasub ruumil, publik asub kolmes küljes, ootab esimest liigutust, vaikus tiheneb ja paisub, pakitseb ja pungub, valmib ja viljub, kuni pakatab praktikasse. Pinge väljub veel identifitseerimatu maaslamaja õla kaudu, keha hakkab vabisema ja eemaldub partnerist. Vaikus on tume ning matab endasse: esmapilgul lähtub lavastus depressioonist.

Seisame silmitsi Sõltumatu Tantsu Laval toimuva Premiere 23-ga. Premier on iga-aastane avatud konkursiga platvorm noorte koreograafide debüütlavastusteks. Kaheteistkümnes Premiere koosneb kahest lavastusest. Liisi Hindi “Ka vaikus oli väljakannatamatu” toob vaataja ette ühe kogu, kes koorib end hallist ollusest vabaks, paljastab sääred, karvased jalad, võdisevad reied, tajun hinnangut oma pilgus, ta paljastab näo, ta on naine! Olen pisut pahane: kust olen omandanud sellise arvustava pilgu naisekehale? Kogu saali tähelepanu on Liisi Hindil, lavastajal ja tantsijal. Ta klopsib põlvi kokku nagu tahaks nutta: välja sest kehast, välja! “Ei saa veel, vara veel,” vaigistab vaikus. “Tuleb liigutada jäsemeid ja teha sellest muusika!” Nii ongi: jahmatavalt paljastatud ihust saab rütmi loomise vahend.