Kust ma tean, et ma olen väärtuslik? Kes mulle seda ütleb? Ja kui palju tunnustavaid pilke, südamekesi ja püstiseid pöidlaid on vaja, et ma usuksin, et ma olen midagi väärt?

Vastsündinule ütlevad seda ema-isa, vanavanemad ja õed-vennad. Küllap väljendavad nad seda hellades sõnades, ja küllap mõistab väike inimene omal kombel ka neid sõnu – kuuleb seda vanemate hääletoonist ja tajub nende puudutustest. Aga kõige selgemalt loeb ta seda välja tema kohale kummarduva ema või isa silmadest – pilgust, mis ei esita nõudmisi, mis ei sea tingimusi. Neis silmades on rõõm, ja laps tajub, et tema ongi selle rõõmu põhjustaja. Järgnevatel aastatel on need silmad kõige olulisemaks peegliks, mis annavad lapsele kindluse, et ta on väärtuslik. See on sõnuväljendamatu turvatunne, mis kingib julguse elule vastu minna.

Mida aeg edasi, seda rohkem on neid silmi, mis inimlapsel peatuvad. Pilgud, mis on uudishimulikud või ükskõiksed, põlglikud või imetlevad, tunnustavad või pilkavad, üleolevad või kadedad. Mõned silmad libisevad sinust lihtsalt üle, mõned piidlevad sind kauem. Mõneks viivuks võivad pilgud ristuda, end harva on neid, mis vaataks sügavale silma. Sageli on need pilgud, mis peatuvad su riietusel, soengul, spordikotil, säärtel, jalanõudel, otsekui see olekski sina.

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (60)