Kohtume geeniteadlase Tõnu Eskoga Tartus, Aparaaditehases, tARTu poes, mida peab Voronja galerist Raul Oreškin. 2021. aastal kureeris Tõnu koos abikaasa Kaija Põhako-Eskoga Varnja külas suvenäitust “Kolmainsus – Teadus. Kunst. Ulme.”. Küsin sissejuhatuseks, kuidas lapsel läheb, ja Tõnu vastab, et hambad tulevad, muidu on tegemist heade geenidega tubli poisiga.
Seega on teie pere lugu õnneliku lõpuga?
No igal inimesel peab ju elus mingi lugu olema. Startup’idele on alati esimene küsimus, et kust teil tekkis inspiratsioon ühe või teise asjaga tegelda. Sageli imetakse see lugu pastakast välja. Minu meelest peab rääkima isiklikke lugusid; kummalisel kombel julged rääkida oma lugu siis, kui teise inimese lugu on veel grammi võrra õudsem. Mulle, kes ma olen genoomikaprofessor, oli geeniveaga lapse sünd sobivalt keeruline juhtum. Pikki aastaid oli meil lapse saamisega ikka suur mure. Esimene laps sündis geenimutatsiooni tõttu surnult. Olime oma eluga kohas, kus hakkasime juba kõike ümber mõtestama. Oli plaan panna kogu siinne elu pausile, teha teadusega lõpp ja minna hoopis pikale reisile. Neid kurbi ja hirmsaid lugusid on nii palju, see muserdab tohutult hinge, ma muutun sellest ebaõiglusest lihtsalt nii kurvaks. Õnnetus püsib paljuski inimeste sees, sest ega keegi ei taha seda tegelikult kuulda, võib-olla korra tahavad kaasa tunda, aga siis on vaja ju eluga edasi minna, muude asjadega tegelda. Ma olen isegi mõelnud pakkuda kogemusnõustamist just meestele, kel on lapse saamisega muresid või leina.