Mis siin salata, kõik me tuleme oma lapsepõlvest. Kuidas seal kõik oli ja mis seal kõik toimus, see on igaühele pea sisse pandud. Et oleks hiljem hea võtta ja mäletada. Mäletamisele annavad fotod palju jõudu juurde. Aga kui fotosid pole, siis tuleb juurde mäletada. Vahel jõuga.
“Lapsepõlvefoto” on Edasi rubriik, kus tuntud persoon jagab üht hetke oma lapsepõlvest ning mõtiskleb selle üle, mis on temas sellest ajast alles, mis muutunud. Millised olid tema unistused siis, kuidas need on täitunud ja millised seosed on neil tänase hetkega. Rubriiki toimetava Hedvig Hansoni sõnul loodab ta tuua lugejaile läbi nende lapsepõlvelugude inspiratsiooni ning usku iseendasse.
Meie pere polnud teab mis jõukas. Palju lapsi, maaelu, pigem ikka vaene. Fotosid tehti pidupäevadel. Pulmad või matused. Tõepoolest, leidsin mitmeid ülesvõtteid, kus väikse poisina morni näoga tädide-onude kõrval seisin. Kõige keskel mulle tundmatu surnu kirstus. Nii palju mäletan, et enamasti olid matused tegelikult toredad. Sai palju süüa. Oi neid salateid ja saiu, rulaade ja kotlette, tarretisi ja ahh! mis kõik veel. Oma lapsemeelega veel mõtlesin, et no milleks selline pugimine kadunukese lahkumise puhuks. Nagu oleks tema elu suurim sündmus ta enda matus, kuigi oleks võinud ju elades niimoodi prassida…