Kantri on poliitilisim muusikažanr Ameerikas, mis ise on endiselt endaga pahuksis. Samas on tegu kultuuriga, mille võnked on levinud üle maailma tänu oma unikaalsusele ja ka Ameerika kultuurilisele ülemvõimule.
Artikkel on esmalt lühemal kujul ilmunud Edasi paberajakirja talvenumbris, mis on saadaval suuremates kioskites üle Eesti ja jaekaupluste ajakirjandusletis.
Vanade räuskavate baari põrandalaudu tallavate keelpilliansamblite, neid mõjutanud Apalatši folkvestjate ja põllul töötavate Texase kitarritrubaduuride ning kaasaegsete Nashville’i popkantritööstuse silutud nägude ja disainerkaabude vahel laiutaks justkui terved kanjonid. Kantri tähendus on Ameerika ajaloo jooksul tohutult muutunud ning oma pikal teel on see muusika mõjutanud rock’n’roll’i, americana’t, popmuusikat, folkrocki ning palju muud, sealhulgas moodi ja elustiili. Kuid mis on kantri, või täpsemalt, mis on “õige kantri”, on seni inimeste seas tulise diskussiooni koht. Kas kantri tähendab tööliste muusikat või eeslinnasõbralikke ballaade, kas kantri peaks rääkima tõsistest teemadest või on ta lihtsalt vana hea peoajamuusika? Kas kantri kuulub kõigile või esindab ta lõunaosariike ja keskläänt? Kelle väärtusi ta seejuures esindab? Sama palju, kui on kantri muusikaliselt ja temaatiliselt lõhestunud, on temasse imbunud poliitika ja lõhestanud terve žanri omakorda maailmavaateliselt, peegeldades selle üüratu maa ajaloolist ja tänapäevast ühiskondlikku lõhestumist.
