Jälgimisühiskonna loomine koolis mõjuks võõristavalt. Aga kui teisiti enam ei saa, tuleb tehnika appi võtta.
Minu vanaema ei olnud iseäranis usklik inimene. Ta ei käinud kirikus ja ma oletan, et ta suhtus müütidesse teatava talupoegliku reservatsiooniga. Ometi on mul väga sügavalt meeles üks mõte, mida ta – nähtavasti korduvalt – rääkis mulle ja mu täditütardele: “Kui ma lapsena pahandust tegin, oli mul alati selline tunne, et isegi kui suured inimesed seda ei näe, siis Jumal ikka näeb.” See hoidis teda tol kaugel ajal suuri lollusi tegemast, aga usutavasti aitas kaasa ka sellele, et kogu elu oli ta äärmiselt soe, südamlik, humoorikas, tegus ja abivalmis inimene. Arvan, et niisugune on paljude mälestus oma vanaemast.
