Jaapani rahvusjook sake on head tuju tekitav riisist valmistatud alkohoolne rüübe, mis loodud jagamiseks. Sake on ajalooliselt tähtis osake shinto usurituaalist. Mis jook see õigupoolest on, miks peaks saket koos Jaapani toiduga maitsma, ja mitte ainult sellega, kuidas üldse saket valida, et selle tahkudest aru saada – selle kõige osas tahangi teid pisut valgustada.
Mis jook see sake õigupoolest on?
Sake puhul pole tegemist destilleeritud produktiga, riisiviinaks me seda nimetada ei saa, riisiveiniks samuti mitte, sest päris veinilaadne selle tootmine ei ole. Kääritatud jook on ta samamoodi nagu vein ja õlugi, aga toorained on hoopis teised. Sake valmistamisel leiab ühes ja samas anumas aset heiko fuku haku ehk paralleelne mitmikfermentatsioon: üheaegselt muundub tärklis suhkruks ning suhkur alkoholiks. Selle käärimise mõttes on sake sarnane veini ja õllega. Tehniliselt on tegu aga käärimise teel saadud naturaalse riisijoogiga, mille algosadeks on poleeritud riis, puhas vesi ja kaks seenelist – pärmiseen ning eriline riisihallitusseen. Sake alkoholiprotsent on reeglina mõned kraadid kõrgem kui viinamarjadest valmistatud veinil, kõikudes 13 ja 16 vahel.
Keeruline lugu
Sõna “sake” tähistab Jaapanis laiemalt alkoholi, seega pole saareriiki sattudes ja saket tellides teenindajal halli aimugi, millist jooki te soovite. Et üldse peale näpuga näitamise (mis sealmail viisaka inimese käitumise juurde ei kuulu) sakede hulgast midagi välja valida, oleks hea ära õppida mõned põhiterminid. Uskuge mind, mu esimesel Jaapani reisil 12 aastat tagasi tundsin end pika sakeriiuli ees poes väga ebamugavalt. Järgmine päev ostsin ingliskeelsest raamatupoest ainukese sakeraamatu ja lugesin seda innukalt öö läbi. Minu võõrustaja ei olnud õnneks ka mingi eriline sakeekspert, niisiis valisime lõputu kirju pudeliterivi seast huupi ja keskendusime hoopis olulisemale – elu nautimisele sake saatel.