Raamatuarvustus. Vilja Kiisler: Kersti Kaljulaiu portree tõelise bitch’ina. “Vapilõvi”

Kersti Kaljulaiu kohta saame Vaariku raamatust teada niisuguseid detaile, nagu me eelmiste presidentide kohta tõenäoliselt mitte kunagi teada ei saa. On see õiglane? Jah ja ei. Raamat on salgamatult põnev – kui kätte võtad, ega naljalt enne kõrvale ei pane, kui on loetud.

Raamat: Daniel Vaarik, “Vapilõvi”. Levila, 2022

Daniel Vaarik seadis endale ilmvõimatu ülesande: kõnelda tõtt ja ainult tõtt president Kersti Kaljulaiust, midagi olulist varjamata ja ilustamata. Aga mis on oluline? Mis on tõde ühe presidendi kohta? Eriti juhul, kui pidada silmas, et president on eelkõige inimene, kes lihtsalt juhtub ühel eluperioodil olema president. Just nimelt juhtub, ega see siis nii ei käi, et presidendiks saab parim, oh ei. Kas president peab olema hea inimene? Kuidas mõõta seda, missugune on hea president ja kes istus lihtsalt oma aja Kadriorus ära, tegi mugavalt aega parajaks? Ja kuidas vastata kõigile neile küsimustele siis, kui portreteeritav juhtub olema president riigis, kus pole mitte kunagi varem olnud naissoost presidenti ega peaministrit ja kus osa inimesi ei suudagi leppida sellega, et naine võib nii kõrgele ametikohale sattuda?